Viimase kahe kuu jooksul on mu tööpäeva õhtud üsna sageli lõppenud sellistes võsastikes metsauuenduse inventuuri - ja sattelliitseire aladel mõõtmisi tehes. Ja need on just nimelt võsastikud sest vähemasti Ida-Viru metsakinnistute omanikud ei viitsi ega tahagi oma metsi korralikult kasvatada ja nii laiuvadki nende lageraidelankidel lepa ja healjuhul põdra närimata haabade tihnikud kust võib ka leida allajäänud mände-kuuski aga paraku viimased hukkuvad enne paarikümne aastaseks saamist. Aga noh, ega siin on neid tõelisi, peremehetundega metsaomanikke äärmiselt vähe. Suuremad kinnistud käivad käest-kätte nii, et üks lagastab ära ja siis teine tahab mõne aja pärast selle viimasegi ära korjata...Aga on ka vähemuses olev teine äärmus - vanad inimesed kes üldse ei taha oma metsas midagi teha, kuigi oleks vaja. Viimased nimelt arvavad, et nad hoiavad niimoodi loodust. Nojah ega mul looduse hoidmise vastu midagi pole aga kui arvestada sellega milline järelkasv neil eakatel loodusehoidjatel sirgunud on siis poleks erilist mõtet kalli raha eest küttepuid osta kui omal mets olemas on sest vaevalt peale nende siitilmast lahkumist see mets puutumata jääb. Aga eks inimesed ise teavad kuidas nad oma vara kasutavad.

Ühel õhtul kui jälle võsa koosseisu, tihedust, ja kõrgust mõõtmas olin märkasin äkki, et krt, enam ei saagi õhtust aega kaua väljasolemiseks ära kasutada sest kusagil seitsme paiku oli juba hämar ning ei saanud enam hästi puuliike eristada. Mõtlesin siis, et aitab küll ja hakkasin auto poole minema. Auto ise asus küllaltki kaugel ja see teekond kujunes üsnagi vaevaliseks sest need metsa väljaveo käigus tekkinud rööpaid oli igal pool ja sügavad olid ka paganad, lisaks veel risu. Kukkusin küll mitu korda ja arvutigi lendas vette aga ei mina ega mu veekindel kolleeg eriti viga saanud. Kui siis Puru küla servas seisva autole lähenesin, aimasin külakoerte haukumist kuulates, et pagana külarahvas on need penid vist ööseks lahti lasknud...Krt, võõrad koerad ja veel pimedas- see mulle kohe üldse ei meeldinud. Aga ega koerte kartmise pärast võinud ju metsa magama jääda ja liikusin siis ikka vaikselt auto poole. Samal ajal helistas üks metskonnas töötav koolivend kes mõne asja kohta nõu küsis ja hoidsin siis teda seni toru otsas kuni autoni jõudsin sest juhul kui mõni koer oleks kallale tormanud, oleks vähemalt saanud oma täpse asukoha öelda, et hiljem mu laip või selle osad üles leitaks. Jõudsin ikka tervena autoni aga see koolivend ei oska ilmselt arvatagi miks ma teda nii kangekaelselt toru otsas hoidsin.