Eilne jäääär jäi minu jaoks ära aga mis parata, olen juba harjunud selle pideva plaanide muutumisega...
Täna ja üldse viimastel päevadel olen jälle palju mõelnud ning muude mõtete üle heietamise kõrval on olnud aega ka iseennast veidi analüüsida aga tuleb tunnistada, et see just kõige kergem ja kuigi tulemuslik pole olnud sest kuigi mu maailmanägemuse, põhitõdede ja muu sellise alusmüürid on veel kindlalt paigas, on nende pealisehitised nagu al-samoud-i tabamuse saanud varemed millel katus on lõhkikistud ja mille mõned seinad puuduvad...Igatahes tundun iseendale täiesti harjumatuna. Olen nagu mingi segu mõne aasta tagusest j-st, praegusest J-st ja millegipärast pidevalt muutuvast J-st kes ei oska enam endaga midagi tarka peale hakata.
Aga ma olen viimasel ajal seletamatult rõõmsameelne ja üldse positiivsete mõtetega realist ning kuigi ka see on minu jaoks sellisel kujul üsna harjumatu, meeldib see mulle üle kõige:) Millest see positiivsus? Ega ma isegi täpselt tea aga ilmselt on see seotud selle selatamatu vabaduse tundega millele ma omakorda täpset põhjendust ei leia...