Lõuna paiku peale vallas istumist läksin kontrollima esitatud metsateatistega kavandatud raiete vastavust õigusaktidele. Kui see tehtud sai otsustasin veel vaadata mõningaid 2002 aasta uuendusraielanke, mille inventuur meil sellel sügisel käimas on. Jõudsin siis ühele suurele metsakinnistule kus oli vaja ülevaadata 5 lanki. Üritasin ikka mööda elektriliini alust kaugemal asuvatele tükkidele võimalikult lähedale jõuda aga kuna korraks autoga kinni jäin siis otsustasin rohkem mitte edasi sõita. Kontrollisin seal maaüksusel need 2002 aasta langid ära ja pilt oli neil muidugi ühesugune- aina lehtpuuvõsa, mille seest üksikud hukkumisele määratud kuuse ja männi loodusliku uuenduse taimed välja paistsid. Miks nad hukkumisele määratud on? Sellepärast, et kui neilt seda leppa ja haaba seljast ära ei raiu siis nii lihtsalt mitmete tegurite koosmõjul juhtub.
Jõudsin ka mitu selle aasta raiet kontrollida, et oleks kindel ,et need ikka kõiki nõudeid järgides teostatud on...Värskete lageraiete puhul tekkis paaril korral risu sees koperdades küll kahtlus, et kas langi kultiveeritavast pinnast on ikka alla 20% raiejäätmetega kaetud või mitte, aga see selleks. Millalgi, kui mu tahvelarvuti aku tühjaks sai otsustasin, et aitab tänaseks välitöödest. Kui siis autosse istusin, et sealt minema sõita jäin jälle kinni. Vahepeal tibutanud vihm oli liinialuse pori nii libedaks teinud, et rattad ei haakunud kohe üldse maapinnaga vaid käisid muudkui ringi ja siis algaski see paar tundi kestnud "nokk kinni, saba lahti, saba lahti, nokk kinni"vaatemäng sest kui ühe koha pealt liikuma sain olin jälle mõni meeter eemal liikumisvõimetu ja kui siis uuesti liikvele sain olin uuesti vanas kohas kinni. Asja tegid seal keeruliseks vanad sõidujäljed ,millesse libisedes läks jälle tükk aega nende täitmiseks okstega jne, jne. No lõpuks kui oli lootus juba minema saada hakkas äkki kapotialune aurama ning siis oli selge, et sidur läks. Sidur ei funktsinud enam kohe üldse. Enam ei jäänud muud üle kui pidin L-le helistama ja teda appi paluma. Jalutasin talle maanteepeale vastu. Kui ta siis kohale jõudis ja maanteepealt sinna metsateele keerasime ei jõudnud ta oma imestust ja varjatud noomimist tagasi hoida...Jah, mina kuulasin kõrvad lontis teda ja ei öelnud midagi sest ei pidanud õigeks ennast õigustama hakata. Auto saime päris hõlpsasti sealt kätte ja teepeale toimetamine oli veel hõlpsam vaatamata sellele, et Larvas algul, et masinat saab ära tuua vaid traktori haagisel. Lõpuks jõudsime siis jõhvi, mina olin muidugi köie otsas, panime vaese Yimni parklasse ja E tõi mu koju. Nüüd siis jalamees.
Ma muide peaks mainima, et saan L-ga hästi läbi ja saame kindlasti ka edaspidi aga tema juures häirib mind ainukese asjana see, et pikaaegse linnaautojuhina ei mõista ta seda ,et maasturid ja pool maasturid ongi mõeldud sõitmiseks raskesti läbitaval maastikul...Hilux, millega mind täna välja tõmbama tuldi ja mis koledat moodi sellel "teel" hüppas ja kinni jääma pidi pole kitsas ja kerge Yimni ja kätt südamele pannes- kui ma tõesti oleks arvanud ,et see tee mu autod koledal kombel kahjustab siis oleksin jala läinud aga arvestades seda, et mul on viis A4 täit kirjeid millest peaaegu kõiki tuleb eraldi käsitleda ja kontrollida siis ma üritan neile võimalikult kiiresti võimalikult lähedale jõuda sest kui hakkaksin iga eraldise juurde mitu kilti kõndima ,ei jõuaks ma neid eluilmaski õigeks ajaks kontrollida ning lõpuks veel ära ka vormistada.