Hommikust peale tegelesin kontoris oma metsateatiste kuhjaga, millest osade teatiste menetlemisega oli väga kiire. Mõtlesin päeval, et küll on ikka huvitav miks just siis kui mul kõige kiirem aeg juhtub olema ilmuvad lagedale sellid kes ennast ilmselgelt ärimeesteks peavad ja arvavad ,et just nende soovid oleks vaja just nimelt kohe läbi vaadata ja otsus sealsamas laua taga, ilma metsas käimata ära teha...Siiani pole ma ühtki tähtsamat otsust uisapäisa langetanud ja ei kavatse seda ka teha ning igasugu erisoovidega vendade jaoks on mul juba pikemat aega sissetöötatud taktika, millest nad loomulikult aru ei taha saada aga kurat nendega.
Peale tööpäeva lõppu, kui T-ga koju hakkasime minema, olin mina kontorist välja minnes varustatud lisaks tavapärasele atripuutikale,milleks on tahvelarvuti ja selle juurde kuuluvad detailid ning mõned kaustad, veel digikas ja muud vidinad. Kui auto juurde jõudsin ja võtmeid taskust võtma hakkasin panin digika, usb juhtme ja patareide laadija auto katusele. Kui siis uksed lahti sain ja oma kraami autosse olin ladunud istusin ka ise kohe rooli taha. Esimene asi mida otsima hakkasin olid autovõtmed – need olin loomulikult ukse ette jätnud (signa pult on katki ja uksed lukustan võtmega). Noh, heakene küll, hakkasime sõitma. Kui siis kurvis vasakpöörde tegin kuulisime T-ga, et midagi koliseb katusel aga enne kui taibata jõudsin, nägin tahavaatepeeglist midagi katuselt maha lendamas ning siis tuli meelde küll mis seal katusel oli...Meie taga tuli aga suur autoderodu, mille hulgas oli ka suuri veomasinaid...Igatahes olin oma digika juba jõudnud mõttes mahakanda aga kui siis liiklus veidi hõredamaks jäi ja asja uurima läksin avastasin, et digikas ise koos usp juhtmega olid ikka katusel, teele oli lennanud vaid patareide laadija koos patareidega ning needki olid terved. Oh seda hajameelsust küll!
Peale tööd läksin siis sõtke jõele kobrastele raudu panema sest seal on see arvukus juba üleliia suureks paisunud. Samas tuleb tunnistada, et ma ei tunne mingisugust rahuldust nende püügist ja seda eriti veel praegu aga kuna kuulun jahimeeste hulka siis on see saanud lihtsalt kohustuseks aga üldiselt tundub mulle üha enam, et mina pole kõigele vaatamata siiski loomade tapmiseks loodud, kuigi ma ju tegelikult ise ei tapagi vaid rauad tapavad aga siiski oli seda täna kuidagi vastumeelne teha. Seda vastumeelsust aitas küll veidi pehmendada äkki meeldetulnud James Aldridge romaan „Kütt” ja selle peategelane Roy kes Kanada põlismetsades püüniseid ja püünisteliine paigaldas ning nendest saadud saagi abil elatist teenis. Hea romaan on .Meenub kui seda juba ammu lugesin, siis see Roy oli oma jahimehe olekuga isik kelle moodi ka mina tahtsin olla ja elada aga eks ta ole- ajad, mõtted ja arusaamad ju muutuvad pikapeale meil kõigil.

P.S kunagi lubasin, et Sanniku ojast ma kopraid enam ei püüa sest mäletatavasti lasin ühe selle liigi linna eksinud isendi mõnede suureks meelepahaks just seal vabadusse. Ja oma lubadust ma pean: SANNIKU OJAST MA KOPRAID EI PÜÜA – MITTE KUNAGI!