Poliitikast

Homsest alates kutsutakse Arnold Rüütlit ekspresidendiks ja Ilvest presidendiks. Suur valimiskampaania(loe: mustamiskampaania) on nüüdseks möödanik.
Mida siis arvata sellest kõigest? Ühes blogis kirjutasin, et valimiste tulemus on ülimalt positiivne ning nüüd ühel päeval selle teema üle omaette arutledes püüdsin iseendale selgeks teha miks ma nii arvan. Miks ma siis ei pooldanud Rüütli jätkamist? Sellepärast, et ma arvan, et tema aeg poliitikas on lihtsalt läbi ja kuigi ma ei pea tema omaaegset kuulumist Eesti NSV tippjuhtkonda mingiks suureks patuks siis paraku on nii, et mõned nendest kes seda siiski patuks peavad, oskavad oma arvamust võimendada ja luua nn psühholoogilise aspekti mille abil avaliku arvamust ja rahvast mõjutada ning nendega manipuleerida. Siinkohal peakski mainima, et nn „avalik arvamus” mõnedes ühiskonnale olulistes küsimustes on minu arust viimastel aastatel aina rohkem pigem mõne mõjuka arvamusliidri või kliki arvamus mitte laia toetuspinda omav seisukoht. Aga see on muidugi minu isiklik arvamus.
Rüütel oma eluviiside ja hoiakutega oli minule ja ka paljudele teistele eeskujuks ning üks vigadest mis tal seoses presidendiametiga välja tuli, oli(on) tänapäevases piirideta maailmas liialt riigi- ja rahvuse keskne hoiak. Mina ise olen ka üldiselt riigi ja rahvuse väärtustaja aga seda teatud reservatsioonidega ning mõistan, et tänapäevases maailmapildis ühes riigis ainult viiskudega käimine, sealiha söömine, oma põllulapi harimine ja rahvariiete kandmine pole enam kahjuks kuigi edasiviiv jõud. Aga Rüütli teema lõpetuseks veel niipalju,et sellesse ajavahemikku milles ta riiki valitses, sobis ta küll suurepäraselt. Ta oli minu arust suurel poliitikamaastikul üle hulga aja inimene kes makromajanduslike näitajate ületähtsustamise asemel väärtustas muuhulgas ka inimest ja sotsiaalset mõõdet, kahju ainult, et lõpus temast selline monstrum tehti. Ja muidugi see garandiks olemine oleks sellisel kujul küll võinud olemata olla...Savisaart ma igatahes peaministrina näha poleks tahtnud- see on ka üks põhjustest miks Rüütli jätkamise vastu olin sest teatud jõud üritasid teda oma huvides ära kasutada ja see oleks riigi tuleviku seisukohalt võinud väga kehvade tagajärgedega lõppeda...
Ilvesest. Temale mõeldes on mu tunded vastandlikud. Kuuludes temaga samasse erakonda pooldan teda siiski mitte sellepärast vaid arvan, et eesti poliitikamaastikul on vajalik verevahetus ning arvestades laias maailmas asetleidvaid pidevaid muutusi on vaja ka aktiivsemat välispoliitikat. Loodetavasti esindab ta edukalt eesti huve välismaal mitte välishuve eestis nagu mõned kardavad.
Valimiskampaaniast. No siin pole küll muud teha kui pead vangutada, ilma kellegi suhtes erandeid tegemata. Kui Rüütlit kujutati kampaanias kui nõukogudeaegset jäänukit kes riigi eesotsas olles tuletab rahvale meelde kõike nõukogudeaegse perioodiga seonduvat siis meie juhtivaid ajalehti lugedes tuli küll meelde nõukogudeaegne õpetus rahvale, milles toonitati, et meedia ülesanne on muuta inimeste teadvust ning kes on selleaegseid lehti lugenud saab suurepäraselt aru kuidas seda õpetust elluviidi... Ka Nõukogude riigi põhitõde „eesmärk pühendab abinõu” on ka ilma Rüütlita poliitilises relvaarsenalis siiani väärikal kohal...Kuhu see kõik niimoodi välja viib? Juba praegu käib teatud ametikohtade jaotamine ja ühiskondlikult mõjukate positsioonide hõivamine läbi erakondliku kuuluvuse, mõned eetikata ajakirjanikud kes lähtuvad põhimõttest „on olemas ainult kaks arvamust: meie arvamus ja vale arvamus” , kasutavad meediat iseenda ja mõne ringkonna arvamuse pealesurumiseks ja konkurentide mutta tampimisest. SEE EI OLE VALIMISKAMPAANIA! SEE ON MUSTAMISKAMPAANIA mis lähtub ahnusest, isekusest ja madalusest, võrdudes kokkuvõttes labasusega, kus ette ei võeta mitte enam konkreetseid isikuid vaid vajadusel ka nende perekondi.
Lisaks kampaaniale häirib mind see jant erakondliku kuuluvusega.
Kui inimeste iseenda selge erakondlik määratlus on nii oluline, et kasvõi sunnitakse inimesi mõjutuste abil nendesse astumist ning konkureerivate erakondade liikmete elu tehakse mõnes kohas põrguks siis tekib küsimus, et kas varsti on nii, et on olemas Respublika haigla, sotside haigla, Keskerakonna- Rahvaliidu(KeRa) ühendhaigla kus abi saavad vaid selle erakonna liikmed kellele see haigla kuulub? Kas varsti hakkavad toimuma ka poliitilised arreteerimised ja hukkamised nagu suures naaberriigis?
Jube hakkab kui sellele kõigele mõelda!