"Looduse laps"

:D Leidsin täna oma vanas pahnas tuhnides mõned juba kortsunud ja mitte just kõige esinduslikumad vihikulehed...Neid lähemalt uurides selgus, et tegu on ühe aastatetaguse romaani käsikirja lehtedega mida ma mulle ebahuvitavates tundides(füüsika, matemaatika) jõudumööda kirjutasin ja mida siis koolivennad kordamööda lugesid. Lisaks romaani kirjutamisele kirjutasin ka luuletusi mis samuti mööda klassi ringlesid aga neid mul alles pole ja parem ongi sest need olid pehmelt öeldes lausa robustsed ning imelik isegi mõelda ,et sihukest jura kirjutasin aga eks noortel nolkidel ikka veri vemmeldab ja midagi kipub sel ajal nagu üle ajama, iseasi muidugi kuidas see kellelgi väljendub.
Aga romaan algas nii:

LOODUSE LAPS
Romaan
Luua 2002

Vaikne hommik, udu. On kuulda üksikuid metsvinte siristamas ja kaugemal ojakaldal põtra möhitamas. Metsa keskel asub väike lagendik mis on täis kirkaid värve, siin leidub karikakraid, kellukesi ja palju teisi lilli. Lagendiku servas tihnikus asub suur püstkoda mille juures põleb lõke. Lõkke ääres istub habemesse kasvanud looduse laps Willane kes lõkkel uhhaad keedab ning samblateed vahetevahel rüüpab.
Willane on pärast ammust tragöödiat sügavas metsas elanud juba 19 aastat. Kui ta oli kahekuune siis võtsid ema ja isa ta metsa kaasa seenele. Kui ema leidis hea seenekoha siis koolutas isa noore puu latva ja asetas pisikese Willase,kes korvis lamas, puu ladva külge rippuma. Sedasi metsas edasi liikudes leiti äkki koht kus metsaalune oli paksult seeni täis, Willane asetati jällegi kase latva ning ema ja isa asusid seeni korjama. Seente korjamise juures olid Willase ema Nadešda ja isa Volodja väga hoolimatud, seeni mida nad ei tundnud hävitasid hoolimatult. Lõpuks oli terve metsaalune ümberlöödud ja purustatud seeni täis, lisaks tarbisid nadesda ja Volodja ohtralt alkoholi mille taara nad metsa alla viskasid. Lõpuks kui seeni oli juba palju kogunenud ja Willase ema juba purupurjus oli siis mõtles Willase isa, et oleks tarvis sakummi otsida. Ta tegi väikese lõkke ja jättis Nadešda lõkke äärde. Parajasti kui Volodja tule äärest eemalduma hakkas nägi ta puude vahel jooksmas jänest, keda ta kohe suure kisaga taga hakkas ajama. Volodja oli jänest juba mitu kilomeetrit taga ajanud kuid tulemusteta, talle hakkas tunduma, et ta viinauimase peaga jänese asemel hoopis viirastust oli näinud. Oli selle jänesega kuidas oli aga Volodjal tuli hakata ilma sakummita tagasi astuma sest hakkas juba hämarduma. Veidi maad astunud, nägi ta tulekuma - sealt poolt kuhu oli jäänud Nadešda, Volodja aga pidas seda jällegi deliiriumi ilmutuseks ning astus rahulikul sammul edasi. Kui ta oli jõudnud lõkkest umbes 150 meetri kaugusele pidi ta suurest ehmatusest kivistuma - lõke mille ta teinud oli ei olnud enam lõke vaid juba tulekahju mis oli suurele alale levinud. Esialgsest ehmatusest toibununa hakkas Volodja Nadešdat otsima. Kuna suitsu oli ümberringi väga palju siis ei andnud esialgsed otsingud tulemusi. Äkki aga kuulis ta kusagilt paremalt kostmas korisevat häälitsust...Liikudes hääle suunas leidis ta viina-ja suitsuuimas Nadešda, kes...
Siinkohal siis lõpetan ümberkirjutamise sest käsikiri saab otsa ning kirjutamata jäänud laused
pole just kõige sobilikumad siia ringikirjutamiseks...Igatahes tuleb tunnistada, et tol ajal sai ikka roppusi ja muid lollusi päris korralikult suust välja aetud ja veel kirja ka pandud...