Täna ennelõunal oli mul nagu enamasti teisipäevadel ikka vastuvõtt I vallas. Metsaomanikke sinna täna ei tulnud aga see-eest tuli üks Luua õpilane kes teeb parasjagu lõputööd metsatulekahjude teemal. Olen seda õpilast jõudumööda nõuannete ja materjalidega abistanud aga nüüd sain teada, et olen juba nö. ametlikult tema lõputöö kaasjuhendaja...Olen ka varem mitmeid lõpu-ja mitmesuguste muude tööde tegijaid abistanud ja juhendanud ning retsenseerinud aga peaks ütlema, et see praegune on küll väga valel ajal aga samas, mis teha, kui nõustusin sellega tegelema siis nüüd tuleb ka vastavalt tegutseda. Ühest asjast ei saanud ma täna selle tööga seoses aru - nimelt tuleb mul EMHI-sse taotlus teha, et see õpilane saaks sealt kätte põlengute aegsed ilmastikuolud(viimase kümne aasta kohta)- ma ei saa aru miks emhile ei kõlba kui töö tegija seda ise taotleb, vaid nõuab seda juhendajatelt...
Lõuna ajal otsustasin igaks juhuks läbi käia kahest vanast põlengupaigast ja selle käigu tulemusena avastasin mõlemis kohas turbapinnases tulekoldeid. Viimati kutsusin nendesse kohtadesse päästeameti välja vahetult enne kordusõppustele minekut aga turvas on turvas ja on arusaadav, et kustutatud kohas võib jälle uuesti tulekoldeid pinnasest välja tulla. Sellest turba põlemise protsessist võiks kohe ise mõne lõpu- või bakalaureuse töö teha aga vaevalt ,et õigusteaduskond seda tahab... Pärast lõunat olin veel mitmetel põhjustel päästeameti operatiivkorrapidaja juures ja ühtäkki avastasin seal ,et tööpäev hakkabki läbi saama. Põrutasingi siis kontorisse, et T ja paberikuhi koos oma tahvelarvutiga kaasa võtta ja kodu poole edasi sõita. Kontoris oli veel vaja mõned paljundused teha ja kui neid tegema hakkasin siis tuletas D mulle meelde, et pidin talle seeni korjama ja A omakorda soovitas tüdrukud ka kaasa võtta ning seenele minna aga mis seeneleminekust siin ikka rääkida. Agu muidugi tegi oma üleskutse teatud tagamõttega aga igasugu sedalaadi tagamõtted ei kanna mitmetel põhjustel minu puhul lähiajal eriti vilja.
Koju jõudes hakkasin oma kontrollitud teatisi registrist läbi kandma ja tuli tegeleda ka selle mainitud lõputööga ja siin ma nüüd istun. Mu töölaud siin kodus näeb muide kaks korda hullem välja kui tööjuures meil M-ga kahepeale kokku.
Muide! Ma poleks varem uskunud, et töö võib inimese õnnelikuks teha- vähemalt mitte sellisel määral...Seda tunnet, mis tekib juhul kui hilisõhtul tõded, et üks asi on jälle kaelast ära, seda rahulolu pole võimalik sõnades kirjeldada. Tuleb välja, et eraelu ja vaba aega ei peagi olema sest ma saan ju oma töö ja muude kohustuste läbi samuti õnnelikuks:) Aga aitab vist küll! Homme tuleb jälle tihe päev sest on vaja mitmed kiired asjad ära lõpetada ning lisaks pean homme minema kurgede pesi inventeerima, et nende pesade eemaldamise kohta elektripostidelt omapoolse hinnangu saaksin koostada.