Eile, kui üks kaasõitja mu auto tagaistmel oleva putukakollektsiooni vaatamata mu hoiatusele oskas katki istuda tuli tõdeda, et lisaks kollektsiooni karbile on ka üks kuuse puidusikk, niineürask ja hiilamardikas oma esinduslikkuse kaotanud. Krt küll! See kollektsioon polnud minu oma ning see oli minu käes asjaolu tõttu, et üks Maaülikooli tudeng soovis mu abi liikide määramisel. Nojah, ega ei jäänud muud üle kui seadsin oma sammud metsa poole eesmärgiga leida asendusliikmed sinna kogusse. Mets oli rahvast pilgeni täis ja mingit omaette oleku tunnet küll ei tulnud sest nagu valjuhääldist kostus pidevalt: "Vaaljaa! Gde tõ?", "Idi na..i" jne. Otsisin ja otsisin seal metsas neid sitikaid aga tuli tõdeda, et kamaluga korjamisest ei tule midagi välja sest mitteühtegi polnud liikumas näha...Mõtlesin siis oma aastatetagusele putukakorjamise kogemusele ning üritasin ratsionaalsemalt tegutseda- s.t mitte niisama hulkuda, lootes, et mõni mardikaisand vastu jalutab ning ennast kollektsiooni pakub, vaid otsida neid kohtadest kus neid varasemaid kogemusi arvestades peaks olema. Esimese asjana võtsin ette maas vedelevad männivõrsed kust võib leida veel küpsusööma jätkavaid noori säsiüraskeid ja lühikese aja jooksul õnnestus saada mitu sellist eksemlari. Järgmisena läksin kohta kus leidub maailmasõjaaegseid esemeid metalliotsijatega otsivate trofeeküttide kaevatuid väikseid aukusid sest just nendesse aukudesse armastavad mitmed putukad kukkuda ja nad ei saa sealt enamasti välja. Leidsingi ühest august väikejooksiku ja teisest august raisamatja. Kumbki liik pole küll metsakahjur ja jooksikuid loetakse hoopis metsa kahjurputukate entomofaagideks aga kuna mulle öeldi, et vahet pole mis putukas sinna kogusse läheb siis korjasin ka need kaks selli rahumeeli üles. Ja olidki asendusliikmed olemas!
Putukate otsimisega seoses tuli meelde mu aastatetagune huvi fütopatoloogia ja metsaentomoloogia vastu. Võisin tundide kaupa lugeda metsa haiguste ja kahjurputukate alast spetsiifilist kirjandust ning raamatutest väljakirjutisi teha. Harvad polnud ka momendid kui iseseisvalt sellealast uurimistööd tegin ja hea meelega kogusin mitmetele inimestele putukaid ja haigus-ning kahjustuspilte. Aga kui nüüd veel järele mõelda siis loodusega seoses on vähe asju mille vastu ma huvi pole tundnud. Ainult, et enamik neid huvisid on sinnapaikajäänud sest ega kõigest ju ka ei jaksa kogu aeg huvituda ja kõigega ei jaksa tegeleda ka. Ainuke asi unarussejäänud huvialast on meteoroloogia mille vastu siiani külgetõmmet tunnen ja millega tutvumisele kulutasin ka kunagi päris palju aega. Üks asi mis mind nende harrastustega seoses häirib on see, et aeg teeb vahetevahel peas puhta töö ja sageli pole enam pooled asjad meeles, aga õnneks tean kustkohast ma oma mälu jälle värskendada saan kui vajadus tekib ning mälu võib faktide meelespidamise kohapealt ju kehva olla aga kui kunagi on omale mõni asi selgeks tehtud siis oskus erinevates asjades seoseid näha nii lihtsalt juba ei kao.