Õppustest

Fotol Sirgala karjäär

Eelmisel pühapäeval olin varakult üleval ja sättisin ennast reservõppekogunemisele minekuks. Kell 8 olin juba Jõhvis Kaitseliidu staabis kus minu ja teistest minusugustest hakati formeerima üksust ja selle allüksuseid.
Kui üksused moodustatud olid, varustus välja jagatud ja autodele laaditud alustasime motoriseeritud rännakkolonnis liikumist endise Sirgala karjääri poole. Sirgalas tervitas meid „kuumaastik” mis vaheldus rajatud metsakultuuride, männinoorendike ja lageda karjääriväljaga. Seal tuli ka meelde kuidas juba aastaid tagasi ise sellest kohast mõni kilomeeter eemal kivisesse pinnasesse männitaimi istutasin, aga see selleks.
Oma laagri tekitasime umbes 20 aastasesse hõredasse seganoorendikku kus enamuspuuliigina domineeris mänd. Maapind oli valdavalt kivine ja vaid mõnes kohas rohttaimestikuga kaetud. Kõik allüksused pidid oma telgid paigutama gruppidena hajutatult(iga allüksus eraldi kohta). Telkide püstitamine aga polnud sugugi kerge sest kivisesse pinnasesse ju telgivaiu ei tao ja nii jäidki väiksed pingutusvaiad kasutamata ning nende asemel kasutasime nööri mida me puude ja suuremate kivide külge sidusime. Telgi alumise serva aga kinnitasime kividega. Kui telgid paigaldatud ja maskeeritud olid siis läksime sööma. Peab ütlema, et seda ja ka varasemaid õppuseid meenutades, on Kaitseliit toitlustamise kohapealt võrdväärne sõjaväega sest süüa sai tõesti hästi ja toit oli väga mitmekesine. Kohvi oli ka piisavalt saadaval nii, et mina ja veel paar kohvisõpra saime vabadel hetkedel seda ka välaspool toidukorda.
Esimene öö telgis läks aia taha sest keegi polnud harjunud magama kivisel pinnasel ja pealegi häiris vahelduv kuumus mida tekitas tulikuumaks köetud telgiahi ning seejärel jälle jahedus mis oli tingitud ahju mahajahtumisest. Noh heaküll oli see esimene öö mis ta oli aga teine öö oli täielik õudus sest ilmnes, et ühel kaasvõitlejal on hirmus norskamise haigus ja just tol õhtul norskas ja korskas ta nii hirmsasti, et mina pole sihukest öökontserti varem kuulnud. Sõjaväes virutasin alati ühele paadunud norskajale keemiarühmast, padjaga aga kuna selleõhtuse norskaja reageeringust väikesele torkimisele polnud mul aimugi siis jätsin selle vembu tegemata ja kui juba piisavalt vihane olin virutasin telgi alumise ääre alt telgi taha, öise taeva alla oma alusmati(sõjaväekeeles lebomatt) ja magamiskoti ning ronisin ise sealtsamast järele sest ma ei viitsinud enam ukseava otsimisele aega kulutada. Ja niisiis magasingi järgnevad neli tundi tähistaeva all, peale mida tuli mul tunniks ajaks ülevõtta ahjukütmise ülesanne. Igatahes sain tänu päevasele ilmastikuga mitteravestamisele- ja öise lageda taeva all magamise tulemusel oma sõpradeks valutava kurgu, köha ning nohu. Järgmine öö kuluski telgiahju kõrval köha ja külmavärinate küüsis vaevlemisele. Palavikku mul õnneks ei tekkinud ja need pisihädad tervisega terviklikult ka mu osalemisele õppusel kuidagi ei mõjunud. Kui väljas ööbimisest veel rääkida siis meie telgist magas üks võitleja vist peaaegu kõik ööd väljas ning naabertelgist oli selliseid kaks.
Telgis magamisel on üks suur segav faktor ja selleks on inimeste erinev sooja-külma taluvus. Näiteks viimasel ööl otsustasime, et telgiahju kütmise valvegraafikut ei tee ning kui õhtul tehtud tuli ära kustub siis las kustub. Mina aga ärkasin millalgi südaööl üles ja tundsin, et kuidagi jahedavõitu on ning toppisin siis veel hõõguvatele sütele telgiahjus peale kuhja kuivi puid mis läksid kohe põlema ja kütsid ahju tulikuumaks. Mina siis veel pooleldi unes mõnulesin, et küll on ikka mõnus. Vastu hommikut aga ärkasin uuesti üles sest hambad plagisesid suus – telgiahjus olnud tuli oli täielikult kustunud. Kuna ma ei leidnud tikke siis läksin paljajalu telgist välja, et lõkkeplatsilt õhtusest lõkkest jäänud hõõguvaid tukke leida. Leidsingi ühe pooleldi põlenud ja veel hõõguva puutüki ning läksin telki ja hakkasin parasjagu pimedas käsikaudu kobades ahju kallal toimetama kui äkki kostis pimedusest „Jaan kurat, mida sa teed!?”. Hüüatajaks oli Mati kellele palav telk kohe üldse ei meeldi. No jagelesime seal pimedas siis veidi ja mina lõin lõpuks käega sest mis see paar tundi külma siis ikka ära kannatada on. Peale üldist äratust aga sain Vallo käest heatahtliku peapesu selle eest ,et Matit kuulasin sest tema oli ka terve öö lõdisenud...Nojah võta siis kinni kelle soovidega arvestama peaks. Mina kui üldiselt leplik inimene jätan tavaliselt selliste tühiasjade puhul iseenda vajadused tahaplaanile ja püüan ka teistega arvestada aga kui teistel on ka eriarvamused siis ei tea kellega arvestada ja kellega mitte. Pealegi polnud meist seal telgis keegi ka ülem, et oma otsustusvõime ja muu seesugune lagedale tuua.
Neljapäeval külastas meie suurlaagrit VIPI-de delegatsioon koos televisiooniga. Kuuldavasti olevat nad kõigega rahule jäänud, lõunasöögi ajal olevat üks küsinud,et „kas ainult täna on nii rikkalik lõuna?”...Irw.
Hakkas siis see õppekogunemise nädal ka lõpuks läbi saama. Lammutasime ära kõik suurraijatised (söögimaja, köögi katusealune, saun jms) mis me tulles olime ehitanud, koristasime rämpsu ja laupäeva hommikul algas liikumine Jõhvi poole. Staabis laadsisime varustuse maha, andsime relvad ära, peale mida toimus pidulik rivistus kus anti kätte tunnistused reservõppekogunemisest osavõtmise kohta ning jagati ka sellekohaste kirjadega T-särke. Ja nii see nädal läbi oligi.
Nüüd siis jälle eesootavale mõeldes tundub ,et saab veel vähemasti kaks kuud äärmiselt tihe graafik olema: järgmisel nädalal kooli, suurel hulgal metsauuenduse inventuure, metsa satellitseire tulemuste vormistamine jne, jne. Huh, keeruline saab igatahes olema ja seda eriti tööga sest palju tööd tuleb teha piiriäärsetes metsades kus valitseb mingi anomaalia mis ei lase iga kord GPS-iga korralikult tööd teha ja kui sõber GPS juba ei taha töötada siis on tänapäeval mõningaid töid küll raske teha sest kõik uued töömudelid on rajatud kiirusele ja teatavasti on osades valdkondades see GPS-i kasutamine ainus kiirusetagatis.