Tänane päev algas tulekahjude kustutamise organiseerimisega ja lõppes samamoodi. Ime ka ,et ei põle sest inimesi on looduses palju ja ainuüksi Kurtna järvestikus valitses täna totaalne rahva ja autode uputus, nii, et liivjärve juurde mineval teel tekkis lausa liiklusummik. Igatahes kui sõitsin mööda käänulist ja kitsast teed, tuletõrjeauto sabas, siis lootsin ,et mõnda hullu vastassuunast välja ei ilmu aga õnneks ei ilmunud. Pidin seal ise ühele järsku pidurdanud mersule tagant otsa sõitma.
Eile öösel sain ühelepoole mõni päev tagasi alustatud Väino Linna „Sõjaromaaniga”. Sõjanduslikku spetsiifikat on raamatus minimaalselt. Tegevus millest romaan räägib toimus aastatel 1941- 1944 Soomes, mida on nimetatud ka Jätkusõja aastateks. Linna kirjeldab värvikalt Soome sõjameeste meeleolusid, millest kumas läbi tõsiasi, et tavaline soome talumees kes rindele oli saadetud ei pidanud lugu ministritest, kõrkidest ohvitseridest ja kaitseväe distsipliinist aga samas võitles hulljulgelt vaenlasega... Oma arust üleliigse varustuse loopis soome võitleja vajadusel minema, et rännakul liikumist kergemaks teha, kui vaja siis varastas, jõi ja sõimas aga ikkagi võitles.
Võiks öelda, et see romaan oleks nagu soome „Nimed Marmortahvlil” kajastades rindel võitlevate meeste meeleolusid, millest muidugi peegeldusid enamiku rahva mõtted ja meeleolud. Samuti on tõetruult kajastatud kogenematu lihtsõduri hirm ülekaaluka vastase ees. Peategelaseks oli raamatus üks jalaväepataljon ning selle kuulipilduja kompanii( autor võitles ise samuti sõja ajal sellises üksuses), mille koosseisus oli mitmeid legendaarseid tegelasi.
Nagu seda tüüpi teostes tavaline, langesid enamjaolt ka selle teose värvikad peategelased, millest muidugi raamatusse sisseelanult päris kahju oli.