Pealkiri puudub

Täna hommikul olin siis enne poolt seitset tulekahjul ja edastasin operatiivkorrapidajale täiendavaid üksikasju põlengu kohta. Kuna oli suhteliselt niiske siis oli ka tuli veidike vaibunud ja kuna päästekeskuse auto saabumiseni oli veel juppaega siis mõtlesin ,et niisama pole ka mõtet vahtida ja hakkasin vehkima. Vahepeal helistasin ka ühele metsnikule kes juba oligi õnneks tulekahju poole tulemas. Kui ta kohale jõudis siis hakkasime juba koordineeritult tegutsema ja põhieesmärgiks oli tulekolde laienemise vältimine sest mida rohkem aega edasi, seda kuivemaks ja niiskusevaesemaks metsaalune taimestik ja kõdukiht muutus ning tuleleek üritas ikka siin-seal, varjule jäänud hõõguvast tulepesast oma nina välja pista. No lõpuks, lõuna paiku vaatasin, et minu kohalolek pole enam vajalik ja tulin tulema sest öösel magasin ainult kolm tundi, olin väsinud ja mul polnud mingit tahtmist niisama ilma nähtava kasuta seal passida.
Mõni küsib, et kas käin mööda tulekahjusid vabatahtlikult...? Päriselt see nii ikka pole, võibolla siis võtan seda tulekahjude asja mõne teisega võrreldes liiga tõsiselt. Pealegi peaks iga metsamehe südameasi olema metsa tule eest kaitsmine ja varem see nii ka oli, viimasel ajal on aga mitmete ümberstruktueerimiste tõttu mõnedes metsameestes levinud arusaam, et ah mis see minu asi on, las põleb... Aga nojah, ajad ja seisukohad ju muutuvad aga siiski on imelik vaadata-kuulda kuidas tavalised inimesed metsa tuld tõrjuma tõttavad, samal ajal kui mõned metsamehed kusagil oma tagumikku päikese käes pleegitavad.
Kui minu tööülesannete juurde tulla siis metsapõlengutega seoses on minu ametijuhendis toodud teenistuskohustuste loetelus punkt: Metsa ja muude taimestikuga kaetud alade tuleohutusnõuete täitmise jälgimine, avastatud tulekahjudest päästeteenistuse, keskkonnainspektsiooni ja keskkonnateenistuse juhataja viivitamatu teavitamine ning metsakustutustööde organiseerimisest osavõtmine. Tuleohtlikul perioodil peab piirkondlik metsanduse spetsialist olema ööpäevaringselt kättesaadav.
Aga seda pean küll ütlema, et sel aastal tunnen esimest korda nendest tulekahjudest üleüldist tüdimust. Kui hakkasin eelnevatele aastatele mõtlema, siis varem ,metskonnas töötades oli see põlengute avastamine ja kustutustööde organiseerimine ning kustutamine minu igasuvine tööülesanne ja oli küll aastaid ja perioode kus see tüütuseni ära väsitas aga siiski tegin seda tööd entusiasmiga ja kaugelt rohkem kui mult nõuti aga nüüd tunnen, et hakkan väsima- eriti veel siis kui see pole minu põhitöö. Aga samas jälle, kui läheb põlema siis tekib ka lühikeseks ajaks energia ja entusiasm. Olgu, aitab nüüd põlengutest ja lähiajal neist enam loodetavasti ei kirjuta sest blogil hakkab muidu kole igav seda üksluist "toitu" süües.
Ükspäev lugesin “Rehepappi”. Selles raamatus on ikka iva sees ja muidugi leidus seal üks selline koht mis mind jälle lühikeseks ajaks sügavamalt mõttetegevusega sidus. Mõtlema pani mind see osa kus rehepapp ja nõid kosjasobitajaid mängisid ja kui rehepapp parajasti pärast nõiaga nõupidamist omaette Hansu poole sammus ning omaette mõeldes võrdles möödunud elu voolava jõega millele ta võis ainult tagasivaadata, nähes seal kaugeid kaldaid ja harujuõgesid…
Eks see elu olegi ju tegelikult üks suur jõgi oma suuremate ja väiksemate harujõgedega ja igaüks peab meist ju omi valikuid tegema, millisele harujõele pöörata… Ise mõtlesin, et mina isiklikult pole oma elus küll mingeid erilisi valikuid teinud. Kõik on läinud kuidagi märkamatult. Minu elu on kulgenud mööda voolavat jõge, ilma kuhugile harule keeramata, või kui see pööre ongi olnud siis on üsna ruttu toimunud ka tagasipööre. Kui nüüd veidi sügavamalt mõelda, siis viimasel ajal olen sageli tundnud nende harujõgede lähedust aga mööda peajõge liikumine on olnud nii kiire, et paljudest asjadest olen kas märkamatult mööda ujunud või siis pole need minu ujmisteekonnaga siiski veel ristunud.
Aga aitab vast tänaseks!