Reede 19.05 - Esmaspäev/teisipäev 22/23.05
Üritan siis avaldada ühe jupi oma möödunud nädala tegemistest. Olen seda siin kirjutanud alates pühapäevast jupikaupa, tuginedes mälule ja mitmetele operatsioonikäskudele, mis mul märkmikus alles on. Lause ehitusele, komadele ja muudele kirjavahemärkidele tähelepanu pööranud ei ole.
Reede 19.05.06
Õhtul kella üheksaks saaabusime Urmasega oma kasarmusse mis asub Alutaguse maleva teisel korrusel. Enamik kursuslasi oli selleks ajaks juba saabunud, olime ühed viimastest. 21.30 algas järjekordne sealviibimine ametlikult pihta. Saime nagu alati „söögi alla ja söögi peale ohutustehnika instruktaasži, tutvustati eesootavat taktikanädalat ja tegime ettevalmistusi järgnevaks päevaks.
Laupäev 20.05.06
Hommikul oli äratus kell 6, peale mida hakkas hommikuvõimlemine. Pärast võimlemist, rivistust ja söömist toimus test patrulliõppe kohta mille väärtuseks minul oli B.
Edasi kulges päev kuni kella kolmeni motorännakut ettevalmistades. Kella kolmest ületasime rännakukäsus ettenähtud lähtejoone ja meie lühike kolonn võttis suuna Rutjale. Ilm oli sõiduajal kehvavõitu ja mu vasak kehapool sai päris märjaks, tänu autorataste alt kasti pritsinud veele. Millalgi enne viit jõudsime Rutjale. See Rutja on selline kena kohake kunda lahe kaldal. Meie peamine eluase asus ühes vanas, veidi remonditud nõukogudeaegses piirivalvekordonis, mille lähedal asus kunagi lennuväli. Ja selle kordoni ja lennuvälja ümber kogu me tegevus järgnevatel päevadel toimuski. Peale kohale jõudmist algasid ettevalmistused sisseelamiseks. Seekordse õppetsükli läbisime koos Harju juhtmaleva nooremallohvitseride kandidaaatidega, mis tõttu meie senised allüksused segi löödi ja nende asemele uued loodi. Meist loodi kolm jagu, millest omakorda moodustus rühm. Võitlejaid oli päritolult igast eestimaa nurgast( Valga, Harju, Alutaguse, Pärnu, Järva malevad), nii, et seltskond oli päris kirju. Sel päeval me kuhugile õppustele ei läinud, vaid tutvusime ajutise elukohaga jne.
Pühapäev 21.05.06
Kuni lõunani taoti meile pähe rühma koosseisus võitleva jalaväe jao rünnaku korraldamist ja juhtimist, rünnakkrupi juhtimist ja jao juhtimist vastase rühmituses eesmärgialal. Noh heaküll, lõuna sai läbi ja vastavalt rännakukäsule hakkasime liikuma, kaasas kõik isiklik- ja väljas ööbimiseks vajalik varustus. Mina olin sel päeval määratud rühmavanemaks, mille tõttu oli mul jooksmist palju. Jalastumisalale jõudes, pidime teatud aja jooksul sinna lähedale telkidest majutusala rajama mis küll algul kuigi libedalt ei läinud kuna ühel jaol ilmnes mõningate majutuse rajamiseks vajalike detailide puudumine, mistõttu olin sunnitud veebel Tammeorult telkide püstitamiseks lisaaega küsima.
Lõpuks saime ka telgid üles ja rivistasin siis jaod määratud kohta paigale. Veebel Tammeorg jagas siis meile kätte harjutusülesande, mis koosnes põhiliselt oma jao tule toetusel edasiliikumisest ning järgnevad poolteist tundi kõlasidki ainult käsklused : „söösta, katan, kohal!”; „söösta, katan, kohal!”; jne. Ja muuseas, terve selle päeva pärastlõuna jooksul ladistas vihma...Minul õnneks vedas ja märjaks ma ei saanud, sest mul oli täiskomplekt vihmariideid kaasas mille kohe algul selga ajasin. Aga neil, kes oma vihmariideid selga panna ei viitsinud olid hiljem küll täiesti läbi ligunenud.
Kui juba küllalt kuiva trenni olime teinud, ja ka vahepeal kõhud täis söödud, saime lõpuks rühmaülema rünnakukäsu, mille kohaselt pidi meie rühm sooritama rünnaku ja hävitama vastase motoriseeritud rühma, mis legendi järgi julgestas Rutja lennuvälja lähedal oma täiendavate jõudude saabumist. Enne rünnakut aga tehti ülemate vahetus, et ikka kõik saaksid kordamööda ülemad olla ja sellest vahetuse hetkest olin pooljao ülem.
Kusagil poole üheksa paiku õhtul alustasime siis rünnakut. Liikusime edasi söösthüpetega ja kuna nii meil kui ka vastasel oli reaalse lahingusituatsiooni imiteerimiseks ohtralt paukmoona siis oli lahingukära nii tugev, et käskluste edasiandmine kippus hääle ära võtma. Mina kuulusin teise jakku ja nagu öeldud, olin pooljao ülem. Rünnakukäsu järgi aga asus vastase positsioonidest läbimurde koht just meie jao ees ja jaoülem käskis mul oma pooljaoga vastase positsiooni sissemurda, mis ka vaatamata mõningatele arusaamatustele ka õnnestus. Igatahes lõime vastase positsioonidelt minema ja edasi kulges kõik vastavalt taktika reeglitele. Sellel õhtul oli ka esimene nagin eri kohtadest pärit neiudest võitlejate vahel aga selle põhjus haihtus vähemalt näiliselt juba mõne aja möödudes ja pikemalt sellel ei peatu.
Pärast rünnakut läksime harjutama kaevikute „rullimist” ehk siis lihtsamalt- vastase kaevikute puhastamist võitlejatest, mis on omaette kunst, aga samas ka huvitav. Kui see kaevikutega jantimine ka ühelepoole sai siis kella 00-i paiku sättisime sammud laagri suunas. Kui telkidesse saime siis algas teistel riiete kuivatamine telgi korstna küles oleva kuivatusresti abil ja need riided jäidki sinna kuivama kuni hommikuni või siis öise valvekorra alguseni. Peaks mainima, et telkides kehtis põhimõte, et häda ei anna häbeneda ja kõik kellel riided märjad koorisid ennast niipalju lahti kui vaja ja siin polnud vahet, oled sa mees või naine- kui tahtsid ikka kuiv olla ja mitte haigeks jääda siis tuli seda teha ja pealegi valitses meie telgis sel ööl selline palavus, et isegi mina, kes ma just eelkõige külma pärast ennast tavaliselt telgis lahti ei riieta, tegin seda ja magasin hommikuni magamiskotis aluspükste väel sest muidu poleks palavuse tõttu magada saanud. Igatahes pean ütlema, et minu sügiseste, talviste, kevadiste telgis magamiste kordade jooksul oli see küll esimene kord kui külma ei pidanud kannatama.
Öö möödus rahulikult ja oma tunniajase öise valvekorra ajal jõudsin praktiseerida oma kohvikeetmise oskust välitingimustes- keetsin nimelt seda katelokiga ja seda jätkus rohkelt ka teistelegi ning see oli päris hea maitsega ka veel pealekauba.
Esmaspäev 22.05.06 Kaitselahing ja patrull
Hommikul algasid tunnid, mis toimusid välitingimustes. Mõned naljatlesid vahetundidel, et tuleks klassi aknad lahti teha ja kui tund algas siis klassiuks kinni panna jne. Vaatamata sellele, et tunnid toimusid väljas ja polnud just kõige soojem, kippus kõigil uni kallale tulema, mistõttu kursuse ülem, veebel Bogens meile mõningaid virgutavaid harjutusi korraldas. Veebel Grauberg õpetas sellel ennelõunal meile kaitselahingu korraldamise ja juhtimise aluseid, jao tulekaardi koostamist, laskurjao relvade tulejuhtimist, rühmasisese vasturünnaku juhtimist jne.
Peale lõunat algas siis praktiline tegevus. Rühmaülem näitas meile kätte positsioonid kuhu pidime asuma kaitsele ja kus pidime kindlustuma. Jaoülemaid vahetati sel päeval tihti, mistõttu oli ka väiksemaid arusaamatusi sest uus jaoülem ei saanud alati hästi aru kuidas eelmine asju planeerinud oli. Kokkuvõttes sujus aga kõik plaanide kohaselt. Peale põhiposikaitseliini ettevalmistamist valmistasime ka vahetus –ja varupositsioonid ning rajasime miiniväljad võimalikku vaenlase tuleku suunda.Millalgi pärastlõunal algaski vaenlase rünnak. Vastane ründas tankidega(tegelikult veoautod) meie vasakut tiiba kus asus positsioonidel kolmas jagu. Lahingumöll oli sedavõrd äge ja situatsioon muutus nii kiiresti, et paljudel kadus ülevaade tegelikust olukorrast, kuni ükskord avastasime, et kolmas jagu on meie kõrvalt taandunud varupositsioonidele. Ei mäleta enam hästi kustkohast tuli lõpuks ka meie jaole käsk taandumiseks aga kusagilt see ikka tuli ja kui siis taanduma hakkasime, lasin taevaalla rohelise signaalraketi mis pidi veel positsioonidel olevale esimesele jaole meie tagasitõmbumisest märku andma. Lõpuks olime kõik varupositsioonidel kus saime peagi käsu põhipositsioon tagasi vallutada. Kui siis see vallutusülresanne jälle täidetud sai algas kõik uuesti – vastane ründas siit ja sealt seni kuni ülemad nägid, et üldjoontes on meil asi selge ning siis kogunesime kõik kokku, et arutada kes mida valesti tegi jne. Kui see kollektiivne arutelu läbi sai siis anti mõista, et peagi suundume laagrisse ja ,et telkides me sel ööl ei maga. Meil kõigil oli muidugi hea meel kui seda telgis mittemagamise juttu kuulsime sest loomulikult arvasime, et läheme kordonisse magama, aga ei läinud ühti...
Laagrisse jõudes ronis Olesja telki, kust kohe üks kõmakas kostis...Nojah, ülemate legendi järgi oli vaenlane laagri mineerinud ja peale seda kõmakat laagrit olemas polnud. Saime käsu isikliku varustuse kokkupanekuks ja rännakuks.Telgid pandi kõik auto peale. Saime teada, et meid ootab ees patrull-laager. Olin jälle teise jao ülem, ning seetõttu pidin jälle rohkem ajusid pingutama kui muidu. Ületasime siis rännakkolonnis, kõiki ohtlike kohtade ületamisviise järgides vana lennuvälja kuni jõudsime rühmaülema poolt väljavalitud laagrikohta. Laager oli ise kolmnurklaagri tüüpi s.t ,et igale jaole kuulus kolmnurga üks külg. Kolmnurga otsapunktides asetsesid julgestajatena kuulipildurid. Isiklike hädade rahuldamiskohta ja julgestuspositsioonidele viisid nöörid, mille järgi sai pimedas segamatult liikuda. Julgestusposte mida oli kolm, ühendasid jaoülematega samuti nöörid, mida sikutades sai tunnimees vaikselt millestki kahtlasest märku anda. Kui siis laagri piirid ja liikumisteed ning võitlejate positsioonid ära märgistatud/kättenäidatud olid, kutsus rühmaülem meid kolme jaoülemat enda juurde ja andis igale jaole suunaluure teostamiseks tema näidatud sektorites, eesmärgiga avastada võimalikud vastase laagrid-tugipunktid. Jaoülem ise ei pea sellist luurepatrulli juhtima, tema ülesanne on vaid see patrull välja saata aga kuna mina eelmisest õppenädalavahetuse patrulliõppe praktilisest osast osavõtta ei saanud siis otsustasin, et lähen ikka ise ka sest teoreetiline baas võib ju tugev olla aga kui kasvõi natukenegi praktikat taga pole siis pole see ikka see mis peaks olema. Patrulli vanemaks ei hakanud ma samuti ise, vaid määrasin selleks Uno, kes ka praktiliselt selle asja läbi on teinud sest kui ma ise oleks oma teoreetilisi teadmisi hakanud elluviima siis oleks see kindlasti rohkem aega võtnud kui Unol, kellel juba teatud kogemused seljataga. Ja ajal oli sel õhtul võitlejate jaoks suur roll sest peale väsitavat päeva tahtis ju mõni ka veidike puhata. Patrulli läksime neljakesi – Uno, Helen, Antti ja mina. Meie oma sektorist vastast ei avastanud aga kõrvalsektorist kolmanda jao patrull tegi kindlaks vastase laagri asukoha. Tegelikult käisime meie ka kõrvalsektoris hiilimas ja määrasime ka umbkaudse vastase asukoha, kuna vastane tegi lihtsalt nii kõva lärmi, et see kutsus kohe lähemalt asjaga tutvumisele. Saime muidugi hiljem peapesu rühmaülemalt selle eest, et teiste sektorites nuhime, aga see selleks. Kui kõik kolm luurepatrulli oma ettekannetega tagasi olid ja ka kolmas jagu oma vastase avastamise ettekandnud, andis rühmaülem nooremveebel Matti meile, jaoülematele käsu väljasaata objetiluure patrullid, ülesandega teha kindlaks vastase objektil paikneva üksuse suurus, relvastus, tegevus, valvepostide asukohad, mineeritud alad jne. Kell oli siis peaaegu 00 öösel. Otsustasin, et lähen ka selle patrulli kosseisus luurele ja kaasa kutsusin Arturi ja Kristi. Vanemaks määrasin Arturi. Laagrisse kohapeale jäi jagu juhtima minu abi Olesja, kelle ülesandeks jäi jaosisese valvegraafiku koostamine ja mitmed muud küsimused.
Meie patrulli tagasisaabumise kontrollajaks oli kell 04.00.
Heakene küll, hakkasime liikuma. Algul läks kõik libedalt, kuni vaenlase tugipunkti lähedusse jõudmiseni. Tugipunkt ise asus lennuvälja servas ja oli põhja- edela suunast piiratud metsaga, kus asusid nende vaatluspostid ja patrullid. Edela- põhja sektor oli aga lage(lennuki maandumis rajad jne.). Vastase laager oli siis taktikaliselt väga õigesti väljavalitud ja nii ei jäänud meil muud üle kui valida lähenemisteeks ohlikumast ohutum, mis aga oli küll väga aeganõudev. Jõudes lennuvälja serva, otsustasime selle ületada käpukil. Artur arvas, et pimedas, kui vaenlane meie lähenemist kahtlustades mõne valgustusraketi õhku laseb, peab ta meid autorehvideks, mida seal lennuväljal ohtrasti leidus...Ei tea kelleks see vastane meid oleks pidanud, kui ta tähelepanu meie poole oleks suunatud, sest see lennuväli õnnestus meil ilma probleemideta ületada. Edasi liikusime läbi hõreda männiku vastase laagri poole. Vahepeal tundus, et vastane kahtlustab midagi sest aina lühemate intervallide tagant lennutati taevasse valgustusrakette, mis kogu ümbruse mõneks ajaks valgeks tegid. Liikumine toimus meil muidu vaikselt koos plaanipäraste kuulatamistega aga raketi taevasse ilmudes kohe varjusime ja vahepeal liikusimegi põhiliselt nii, et viiskümmend meetrit jalgadel ja siis jälle pikali. Lõpuks jõudsime „herilasepesa juurde välja”. Olime nii lähedal, et võis juba vastaste jutust sõnu ja lauseid üldisest jutuvadast eristada. Nüüd siis seisime valiku ees – kuidas edasi. Hiilisime vastase laagri servas oleva vana Nõukogude sõjaväe ehitise taha, mis oli hirmsal moel prahti täis, nii, et tuli olla väga ettevaatlik, et mitte kära teha ja mitte astuda mõne naela otsa. Jõudsime siis selle hoone teise nurka kus nägime juba mõnekümne meetri kaugusel vaenlase patrulle. Vaenlane oli igatahes väga ärevil ja tundus, et terve laager on patrullima saadetud. Oletasime, et kahe teise jao patrullid on ennast kuidagi paljastanud. Igatahes muutus olukord päris pinevaks sest lõpuks tuldi ka selle hoone suunas mille seina vastu liibunult meie kolmekesi ennast varjasime. Olime praktiliselt kolmest suunast vaenlase võitlejate teadmata ümberpiiratud. Kui hääled ja sammud juba päris meie lähedal olid, otsustasime ennast ca kümne meetri kaugusele metsa alla peita ja nii oligi, et ühtäkki nägin Kristit ühe noore kuuse alla peitu pugemas, mille okste alla ta suurepäraselt ära mahtus ning seejärel avastasin iseennast seal samas Kristi selja taga pikali olemas. Artur oli omakorda kohe minu järel. Meil oligi viimane aeg ennast peita sest juba mõne minuti pärast olid meie eelmises peidukohas vaenlase võitlejad kes suurima ärevusega nüüd metsa suunas, kus meie olime, oma tähelepanu pöörasid. Ja metsaalune oli vahepeal vahetpidamata valge sest valgustusraketid olid kogu aeg taeva all ja avastamisest päästsid meid vaid puude varjud , millesse me õnnelikult sattusime. Nüüd aga tuli ikka ka edasi mõelda, mis nüüd edasi saab sest ega me ju sinna kuuse taha igaveseks passima saanud jääda. Artur, keda ka polgu pojaks kutsutakse pakkus välja, et tema üritab üksi vastasest läbi minna...Meie kristiga jäime lõpuks nõusse sest kui kolmekesi oleks läinud siis ilmselt olnuksime kõik vastase vangid ja see oleks tähendanud operatsiooni läbikukkumist ja palju muud...
Artur siis läkski. Meie esialgu jäime kahekesi samasse kohta passima, et näha kuidas Arturil vastase patrullidest mööduda õnnestub, aga oh häda- nii kui Artur mõned sööstud jõudis teha, oli ka vastase võitleja kohal ja ta silmitses ümbrust, olles ise lamavast Arturist mõne meetri kaugusel. Samuti vahtis ta meid varjava kuuse suunas üsna pingsalt ja tagantjärgi öeldes, oleksin ma tema asemel reaalses lahingolukorras sinna kuuse suunas kas valangu andnud või siis granaadi visanud aga tema ei tulnud õnneks isegi lähemalt asja uurima ja hea oligi, et ei tulnud. Kuna vahepeal oli meie põhitähelepanu vaenlasele pööratud, siis ei pannud me tähele momenti, millal Artur meie vaateväljast kadus aga igatahes kadunud ta oli, meie olukord aga muutus järjest kehvemaks sest vaenlase patrullid liikusid meie ees ning meie paremal ja vasakul küljel nii,et antud kohas oli meil ainult üks võimalus – taanduda seljataha, mida me ka tegime kui lõhkepakettide kärgatused ja kuulipilduja valangud meil eemalduda aitasid sest üleüldise müra tõttu polnud ju kuulda meie taandumist. Jäime paigale ca 100 meetrit meie eelmisest varjekohast, kus pidime Arturit ootama aga kuna vaenlase patrull asus meid jälitama siis olime sunnitud muudkui kaugemale ja kaugemale, võttes suuna varjepunkrile kus me operatsiooni alustades nõu olime pidanud. Liikusime jälle samamoodi – püsti-pikali. Öine mets on muide väga salapärane – eriti ohtlikus olukorras ja siis kui pikka aega seal järjest oled sest siis kipud sa nägema asju mida tegelikult pole(nt. Mingi liikumine) ja sageli pead ka vastutegutsejaid, kes ju tegelikult lihtsalt imiteerivad vastast, surmavaenlasteks. Lõpuks võttis meie taandumine sellise hoo, et olime juba sealsamas kohas kus tulles lennuvälja ületasime. Mõtlesime kogu aeg, mis Arturist on saanud ja kas on ikka õige kaduda aga kui siis kuulsime jälle metsas liikumist, ei jäänud muud üle kui edasi liikuda.Lennuvälja ületasime käigult. Kusagilt eemalt kuulsime samme ja vilistamisi – vaenlase patrull, mõtlesime meie. Liikusime siis selle mainitud punkri suunas ja kui juba sellele päris lähedal olime, nägime vilkuvat taskulampi ja kuulsime korduvalt imelikku vilet. Hiilisime muudkui lähemale, ja mis me nägime – Artur, kurat! Jällenägemisrõõm oli suur ja saime teada, et ilmselt kuulsime oma taandumise lõpupoole metsas liikumas teda, aga ei meie Kristiga, ega ka Artur julgenud niisama huupi kontakti looma hakata. Punkris siis valmistasime paberil vaenlase objekti skeemi ja koostasime objektiluure ettekande, mille hiljem rühmaülemale pidime esitama. Igatahes sai Artur väga häid luureandmeid. Kui siis vajalikud toimingud tehtud olid, võtsime suuna oma laagri suunas. Kell näitas umbes 03.45
Mis edasi sai? Sellest mõni teine päev.
Järgneb...
Reede 19.05.06
Õhtul kella üheksaks saaabusime Urmasega oma kasarmusse mis asub Alutaguse maleva teisel korrusel. Enamik kursuslasi oli selleks ajaks juba saabunud, olime ühed viimastest. 21.30 algas järjekordne sealviibimine ametlikult pihta. Saime nagu alati „söögi alla ja söögi peale ohutustehnika instruktaasži, tutvustati eesootavat taktikanädalat ja tegime ettevalmistusi järgnevaks päevaks.
Laupäev 20.05.06
Hommikul oli äratus kell 6, peale mida hakkas hommikuvõimlemine. Pärast võimlemist, rivistust ja söömist toimus test patrulliõppe kohta mille väärtuseks minul oli B.
Edasi kulges päev kuni kella kolmeni motorännakut ettevalmistades. Kella kolmest ületasime rännakukäsus ettenähtud lähtejoone ja meie lühike kolonn võttis suuna Rutjale. Ilm oli sõiduajal kehvavõitu ja mu vasak kehapool sai päris märjaks, tänu autorataste alt kasti pritsinud veele. Millalgi enne viit jõudsime Rutjale. See Rutja on selline kena kohake kunda lahe kaldal. Meie peamine eluase asus ühes vanas, veidi remonditud nõukogudeaegses piirivalvekordonis, mille lähedal asus kunagi lennuväli. Ja selle kordoni ja lennuvälja ümber kogu me tegevus järgnevatel päevadel toimuski. Peale kohale jõudmist algasid ettevalmistused sisseelamiseks. Seekordse õppetsükli läbisime koos Harju juhtmaleva nooremallohvitseride kandidaaatidega, mis tõttu meie senised allüksused segi löödi ja nende asemele uued loodi. Meist loodi kolm jagu, millest omakorda moodustus rühm. Võitlejaid oli päritolult igast eestimaa nurgast( Valga, Harju, Alutaguse, Pärnu, Järva malevad), nii, et seltskond oli päris kirju. Sel päeval me kuhugile õppustele ei läinud, vaid tutvusime ajutise elukohaga jne.
Pühapäev 21.05.06
Kuni lõunani taoti meile pähe rühma koosseisus võitleva jalaväe jao rünnaku korraldamist ja juhtimist, rünnakkrupi juhtimist ja jao juhtimist vastase rühmituses eesmärgialal. Noh heaküll, lõuna sai läbi ja vastavalt rännakukäsule hakkasime liikuma, kaasas kõik isiklik- ja väljas ööbimiseks vajalik varustus. Mina olin sel päeval määratud rühmavanemaks, mille tõttu oli mul jooksmist palju. Jalastumisalale jõudes, pidime teatud aja jooksul sinna lähedale telkidest majutusala rajama mis küll algul kuigi libedalt ei läinud kuna ühel jaol ilmnes mõningate majutuse rajamiseks vajalike detailide puudumine, mistõttu olin sunnitud veebel Tammeorult telkide püstitamiseks lisaaega küsima.
Lõpuks saime ka telgid üles ja rivistasin siis jaod määratud kohta paigale. Veebel Tammeorg jagas siis meile kätte harjutusülesande, mis koosnes põhiliselt oma jao tule toetusel edasiliikumisest ning järgnevad poolteist tundi kõlasidki ainult käsklused : „söösta, katan, kohal!”; „söösta, katan, kohal!”; jne. Ja muuseas, terve selle päeva pärastlõuna jooksul ladistas vihma...Minul õnneks vedas ja märjaks ma ei saanud, sest mul oli täiskomplekt vihmariideid kaasas mille kohe algul selga ajasin. Aga neil, kes oma vihmariideid selga panna ei viitsinud olid hiljem küll täiesti läbi ligunenud.
Kui juba küllalt kuiva trenni olime teinud, ja ka vahepeal kõhud täis söödud, saime lõpuks rühmaülema rünnakukäsu, mille kohaselt pidi meie rühm sooritama rünnaku ja hävitama vastase motoriseeritud rühma, mis legendi järgi julgestas Rutja lennuvälja lähedal oma täiendavate jõudude saabumist. Enne rünnakut aga tehti ülemate vahetus, et ikka kõik saaksid kordamööda ülemad olla ja sellest vahetuse hetkest olin pooljao ülem.
Kusagil poole üheksa paiku õhtul alustasime siis rünnakut. Liikusime edasi söösthüpetega ja kuna nii meil kui ka vastasel oli reaalse lahingusituatsiooni imiteerimiseks ohtralt paukmoona siis oli lahingukära nii tugev, et käskluste edasiandmine kippus hääle ära võtma. Mina kuulusin teise jakku ja nagu öeldud, olin pooljao ülem. Rünnakukäsu järgi aga asus vastase positsioonidest läbimurde koht just meie jao ees ja jaoülem käskis mul oma pooljaoga vastase positsiooni sissemurda, mis ka vaatamata mõningatele arusaamatustele ka õnnestus. Igatahes lõime vastase positsioonidelt minema ja edasi kulges kõik vastavalt taktika reeglitele. Sellel õhtul oli ka esimene nagin eri kohtadest pärit neiudest võitlejate vahel aga selle põhjus haihtus vähemalt näiliselt juba mõne aja möödudes ja pikemalt sellel ei peatu.
Pärast rünnakut läksime harjutama kaevikute „rullimist” ehk siis lihtsamalt- vastase kaevikute puhastamist võitlejatest, mis on omaette kunst, aga samas ka huvitav. Kui see kaevikutega jantimine ka ühelepoole sai siis kella 00-i paiku sättisime sammud laagri suunas. Kui telkidesse saime siis algas teistel riiete kuivatamine telgi korstna küles oleva kuivatusresti abil ja need riided jäidki sinna kuivama kuni hommikuni või siis öise valvekorra alguseni. Peaks mainima, et telkides kehtis põhimõte, et häda ei anna häbeneda ja kõik kellel riided märjad koorisid ennast niipalju lahti kui vaja ja siin polnud vahet, oled sa mees või naine- kui tahtsid ikka kuiv olla ja mitte haigeks jääda siis tuli seda teha ja pealegi valitses meie telgis sel ööl selline palavus, et isegi mina, kes ma just eelkõige külma pärast ennast tavaliselt telgis lahti ei riieta, tegin seda ja magasin hommikuni magamiskotis aluspükste väel sest muidu poleks palavuse tõttu magada saanud. Igatahes pean ütlema, et minu sügiseste, talviste, kevadiste telgis magamiste kordade jooksul oli see küll esimene kord kui külma ei pidanud kannatama.
Öö möödus rahulikult ja oma tunniajase öise valvekorra ajal jõudsin praktiseerida oma kohvikeetmise oskust välitingimustes- keetsin nimelt seda katelokiga ja seda jätkus rohkelt ka teistelegi ning see oli päris hea maitsega ka veel pealekauba.
Esmaspäev 22.05.06 Kaitselahing ja patrull
Hommikul algasid tunnid, mis toimusid välitingimustes. Mõned naljatlesid vahetundidel, et tuleks klassi aknad lahti teha ja kui tund algas siis klassiuks kinni panna jne. Vaatamata sellele, et tunnid toimusid väljas ja polnud just kõige soojem, kippus kõigil uni kallale tulema, mistõttu kursuse ülem, veebel Bogens meile mõningaid virgutavaid harjutusi korraldas. Veebel Grauberg õpetas sellel ennelõunal meile kaitselahingu korraldamise ja juhtimise aluseid, jao tulekaardi koostamist, laskurjao relvade tulejuhtimist, rühmasisese vasturünnaku juhtimist jne.
Peale lõunat algas siis praktiline tegevus. Rühmaülem näitas meile kätte positsioonid kuhu pidime asuma kaitsele ja kus pidime kindlustuma. Jaoülemaid vahetati sel päeval tihti, mistõttu oli ka väiksemaid arusaamatusi sest uus jaoülem ei saanud alati hästi aru kuidas eelmine asju planeerinud oli. Kokkuvõttes sujus aga kõik plaanide kohaselt. Peale põhiposikaitseliini ettevalmistamist valmistasime ka vahetus –ja varupositsioonid ning rajasime miiniväljad võimalikku vaenlase tuleku suunda.Millalgi pärastlõunal algaski vaenlase rünnak. Vastane ründas tankidega(tegelikult veoautod) meie vasakut tiiba kus asus positsioonidel kolmas jagu. Lahingumöll oli sedavõrd äge ja situatsioon muutus nii kiiresti, et paljudel kadus ülevaade tegelikust olukorrast, kuni ükskord avastasime, et kolmas jagu on meie kõrvalt taandunud varupositsioonidele. Ei mäleta enam hästi kustkohast tuli lõpuks ka meie jaole käsk taandumiseks aga kusagilt see ikka tuli ja kui siis taanduma hakkasime, lasin taevaalla rohelise signaalraketi mis pidi veel positsioonidel olevale esimesele jaole meie tagasitõmbumisest märku andma. Lõpuks olime kõik varupositsioonidel kus saime peagi käsu põhipositsioon tagasi vallutada. Kui siis see vallutusülresanne jälle täidetud sai algas kõik uuesti – vastane ründas siit ja sealt seni kuni ülemad nägid, et üldjoontes on meil asi selge ning siis kogunesime kõik kokku, et arutada kes mida valesti tegi jne. Kui see kollektiivne arutelu läbi sai siis anti mõista, et peagi suundume laagrisse ja ,et telkides me sel ööl ei maga. Meil kõigil oli muidugi hea meel kui seda telgis mittemagamise juttu kuulsime sest loomulikult arvasime, et läheme kordonisse magama, aga ei läinud ühti...
Laagrisse jõudes ronis Olesja telki, kust kohe üks kõmakas kostis...Nojah, ülemate legendi järgi oli vaenlane laagri mineerinud ja peale seda kõmakat laagrit olemas polnud. Saime käsu isikliku varustuse kokkupanekuks ja rännakuks.Telgid pandi kõik auto peale. Saime teada, et meid ootab ees patrull-laager. Olin jälle teise jao ülem, ning seetõttu pidin jälle rohkem ajusid pingutama kui muidu. Ületasime siis rännakkolonnis, kõiki ohtlike kohtade ületamisviise järgides vana lennuvälja kuni jõudsime rühmaülema poolt väljavalitud laagrikohta. Laager oli ise kolmnurklaagri tüüpi s.t ,et igale jaole kuulus kolmnurga üks külg. Kolmnurga otsapunktides asetsesid julgestajatena kuulipildurid. Isiklike hädade rahuldamiskohta ja julgestuspositsioonidele viisid nöörid, mille järgi sai pimedas segamatult liikuda. Julgestusposte mida oli kolm, ühendasid jaoülematega samuti nöörid, mida sikutades sai tunnimees vaikselt millestki kahtlasest märku anda. Kui siis laagri piirid ja liikumisteed ning võitlejate positsioonid ära märgistatud/kättenäidatud olid, kutsus rühmaülem meid kolme jaoülemat enda juurde ja andis igale jaole suunaluure teostamiseks tema näidatud sektorites, eesmärgiga avastada võimalikud vastase laagrid-tugipunktid. Jaoülem ise ei pea sellist luurepatrulli juhtima, tema ülesanne on vaid see patrull välja saata aga kuna mina eelmisest õppenädalavahetuse patrulliõppe praktilisest osast osavõtta ei saanud siis otsustasin, et lähen ikka ise ka sest teoreetiline baas võib ju tugev olla aga kui kasvõi natukenegi praktikat taga pole siis pole see ikka see mis peaks olema. Patrulli vanemaks ei hakanud ma samuti ise, vaid määrasin selleks Uno, kes ka praktiliselt selle asja läbi on teinud sest kui ma ise oleks oma teoreetilisi teadmisi hakanud elluviima siis oleks see kindlasti rohkem aega võtnud kui Unol, kellel juba teatud kogemused seljataga. Ja ajal oli sel õhtul võitlejate jaoks suur roll sest peale väsitavat päeva tahtis ju mõni ka veidike puhata. Patrulli läksime neljakesi – Uno, Helen, Antti ja mina. Meie oma sektorist vastast ei avastanud aga kõrvalsektorist kolmanda jao patrull tegi kindlaks vastase laagri asukoha. Tegelikult käisime meie ka kõrvalsektoris hiilimas ja määrasime ka umbkaudse vastase asukoha, kuna vastane tegi lihtsalt nii kõva lärmi, et see kutsus kohe lähemalt asjaga tutvumisele. Saime muidugi hiljem peapesu rühmaülemalt selle eest, et teiste sektorites nuhime, aga see selleks. Kui kõik kolm luurepatrulli oma ettekannetega tagasi olid ja ka kolmas jagu oma vastase avastamise ettekandnud, andis rühmaülem nooremveebel Matti meile, jaoülematele käsu väljasaata objetiluure patrullid, ülesandega teha kindlaks vastase objektil paikneva üksuse suurus, relvastus, tegevus, valvepostide asukohad, mineeritud alad jne. Kell oli siis peaaegu 00 öösel. Otsustasin, et lähen ka selle patrulli kosseisus luurele ja kaasa kutsusin Arturi ja Kristi. Vanemaks määrasin Arturi. Laagrisse kohapeale jäi jagu juhtima minu abi Olesja, kelle ülesandeks jäi jaosisese valvegraafiku koostamine ja mitmed muud küsimused.
Meie patrulli tagasisaabumise kontrollajaks oli kell 04.00.
Heakene küll, hakkasime liikuma. Algul läks kõik libedalt, kuni vaenlase tugipunkti lähedusse jõudmiseni. Tugipunkt ise asus lennuvälja servas ja oli põhja- edela suunast piiratud metsaga, kus asusid nende vaatluspostid ja patrullid. Edela- põhja sektor oli aga lage(lennuki maandumis rajad jne.). Vastase laager oli siis taktikaliselt väga õigesti väljavalitud ja nii ei jäänud meil muud üle kui valida lähenemisteeks ohlikumast ohutum, mis aga oli küll väga aeganõudev. Jõudes lennuvälja serva, otsustasime selle ületada käpukil. Artur arvas, et pimedas, kui vaenlane meie lähenemist kahtlustades mõne valgustusraketi õhku laseb, peab ta meid autorehvideks, mida seal lennuväljal ohtrasti leidus...Ei tea kelleks see vastane meid oleks pidanud, kui ta tähelepanu meie poole oleks suunatud, sest see lennuväli õnnestus meil ilma probleemideta ületada. Edasi liikusime läbi hõreda männiku vastase laagri poole. Vahepeal tundus, et vastane kahtlustab midagi sest aina lühemate intervallide tagant lennutati taevasse valgustusrakette, mis kogu ümbruse mõneks ajaks valgeks tegid. Liikumine toimus meil muidu vaikselt koos plaanipäraste kuulatamistega aga raketi taevasse ilmudes kohe varjusime ja vahepeal liikusimegi põhiliselt nii, et viiskümmend meetrit jalgadel ja siis jälle pikali. Lõpuks jõudsime „herilasepesa juurde välja”. Olime nii lähedal, et võis juba vastaste jutust sõnu ja lauseid üldisest jutuvadast eristada. Nüüd siis seisime valiku ees – kuidas edasi. Hiilisime vastase laagri servas oleva vana Nõukogude sõjaväe ehitise taha, mis oli hirmsal moel prahti täis, nii, et tuli olla väga ettevaatlik, et mitte kära teha ja mitte astuda mõne naela otsa. Jõudsime siis selle hoone teise nurka kus nägime juba mõnekümne meetri kaugusel vaenlase patrulle. Vaenlane oli igatahes väga ärevil ja tundus, et terve laager on patrullima saadetud. Oletasime, et kahe teise jao patrullid on ennast kuidagi paljastanud. Igatahes muutus olukord päris pinevaks sest lõpuks tuldi ka selle hoone suunas mille seina vastu liibunult meie kolmekesi ennast varjasime. Olime praktiliselt kolmest suunast vaenlase võitlejate teadmata ümberpiiratud. Kui hääled ja sammud juba päris meie lähedal olid, otsustasime ennast ca kümne meetri kaugusele metsa alla peita ja nii oligi, et ühtäkki nägin Kristit ühe noore kuuse alla peitu pugemas, mille okste alla ta suurepäraselt ära mahtus ning seejärel avastasin iseennast seal samas Kristi selja taga pikali olemas. Artur oli omakorda kohe minu järel. Meil oligi viimane aeg ennast peita sest juba mõne minuti pärast olid meie eelmises peidukohas vaenlase võitlejad kes suurima ärevusega nüüd metsa suunas, kus meie olime, oma tähelepanu pöörasid. Ja metsaalune oli vahepeal vahetpidamata valge sest valgustusraketid olid kogu aeg taeva all ja avastamisest päästsid meid vaid puude varjud , millesse me õnnelikult sattusime. Nüüd aga tuli ikka ka edasi mõelda, mis nüüd edasi saab sest ega me ju sinna kuuse taha igaveseks passima saanud jääda. Artur, keda ka polgu pojaks kutsutakse pakkus välja, et tema üritab üksi vastasest läbi minna...Meie kristiga jäime lõpuks nõusse sest kui kolmekesi oleks läinud siis ilmselt olnuksime kõik vastase vangid ja see oleks tähendanud operatsiooni läbikukkumist ja palju muud...
Artur siis läkski. Meie esialgu jäime kahekesi samasse kohta passima, et näha kuidas Arturil vastase patrullidest mööduda õnnestub, aga oh häda- nii kui Artur mõned sööstud jõudis teha, oli ka vastase võitleja kohal ja ta silmitses ümbrust, olles ise lamavast Arturist mõne meetri kaugusel. Samuti vahtis ta meid varjava kuuse suunas üsna pingsalt ja tagantjärgi öeldes, oleksin ma tema asemel reaalses lahingolukorras sinna kuuse suunas kas valangu andnud või siis granaadi visanud aga tema ei tulnud õnneks isegi lähemalt asja uurima ja hea oligi, et ei tulnud. Kuna vahepeal oli meie põhitähelepanu vaenlasele pööratud, siis ei pannud me tähele momenti, millal Artur meie vaateväljast kadus aga igatahes kadunud ta oli, meie olukord aga muutus järjest kehvemaks sest vaenlase patrullid liikusid meie ees ning meie paremal ja vasakul küljel nii,et antud kohas oli meil ainult üks võimalus – taanduda seljataha, mida me ka tegime kui lõhkepakettide kärgatused ja kuulipilduja valangud meil eemalduda aitasid sest üleüldise müra tõttu polnud ju kuulda meie taandumist. Jäime paigale ca 100 meetrit meie eelmisest varjekohast, kus pidime Arturit ootama aga kuna vaenlase patrull asus meid jälitama siis olime sunnitud muudkui kaugemale ja kaugemale, võttes suuna varjepunkrile kus me operatsiooni alustades nõu olime pidanud. Liikusime jälle samamoodi – püsti-pikali. Öine mets on muide väga salapärane – eriti ohtlikus olukorras ja siis kui pikka aega seal järjest oled sest siis kipud sa nägema asju mida tegelikult pole(nt. Mingi liikumine) ja sageli pead ka vastutegutsejaid, kes ju tegelikult lihtsalt imiteerivad vastast, surmavaenlasteks. Lõpuks võttis meie taandumine sellise hoo, et olime juba sealsamas kohas kus tulles lennuvälja ületasime. Mõtlesime kogu aeg, mis Arturist on saanud ja kas on ikka õige kaduda aga kui siis kuulsime jälle metsas liikumist, ei jäänud muud üle kui edasi liikuda.Lennuvälja ületasime käigult. Kusagilt eemalt kuulsime samme ja vilistamisi – vaenlase patrull, mõtlesime meie. Liikusime siis selle mainitud punkri suunas ja kui juba sellele päris lähedal olime, nägime vilkuvat taskulampi ja kuulsime korduvalt imelikku vilet. Hiilisime muudkui lähemale, ja mis me nägime – Artur, kurat! Jällenägemisrõõm oli suur ja saime teada, et ilmselt kuulsime oma taandumise lõpupoole metsas liikumas teda, aga ei meie Kristiga, ega ka Artur julgenud niisama huupi kontakti looma hakata. Punkris siis valmistasime paberil vaenlase objekti skeemi ja koostasime objektiluure ettekande, mille hiljem rühmaülemale pidime esitama. Igatahes sai Artur väga häid luureandmeid. Kui siis vajalikud toimingud tehtud olid, võtsime suuna oma laagri suunas. Kell näitas umbes 03.45
Mis edasi sai? Sellest mõni teine päev.
Järgneb...
posted by tujukas at 6:54 PM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home