retkel
Eile, kui mu ühiskonnast eraldumise soov oli kõrgpunktis, otsustasin peale tööpäeva ametlikku lõppu mõneks tunniks tsivilisatsioonist kaduda.Tegelikult olingi terve eilse päeva üksi ja blokkisin praktiliselt kõiki. Andke andeks, kes sellest aru ei saa.
Peale tööpäeva ametlikku lõppu sättisin oma kompsud kokku ja mu auto võttis suuna Kuremäele. Nimelt leidsin mõni aeg tagasi sealtkandist ühe vana raudteetammi meenutava moodustise, mida pidasin teise maailmasõja aegseks saksa kitsarööpmeliseks. Varustatud olin hästi. Lisaks märkmikule, GPS- süsteemiga varustatud tahvelarvutile ja 1944 aasta Narva rinde kaardi koopiale oli mul veel kaasas ka binokkel, arvuti aku ning söök ja jook. Lootsin seda oletatavat raudteetammi mööda liikudes jõuda 1944 aasta Sakslaste ja nendega liitunud vabatahtlike peakaitseliini lõunalõiku, et sellega lähemalt tutvuda. Sellest peakaitseliinist, mida Tannenbergi liiniks kutsutakse ja mis algas Soome lahe kaldalt Mummassaarest, ning lõppes Peipsi põhjakaldal, pole just eriti palju alles...Säilinud on veidike põhja ja kesklõigust aga lõunalõik peaks veel üldiselt hästi kohapeal tuvastatav olema. Ja kui päris täpne olla siis huvitas mind konkreetselt lõuna lõigu põhjapoolne osa, sest kui ülejäänud lõikudest on mul juba kaardile vaadates pilt silme ees ,siis mainitud kohale mõeldes ei tule seda pilti kohe mitte ette.
Astusin siis oletatavat raudteetammi mööda „rinde” suunas ja veendusin, et sellest kohas oli kunagi tõesti raudtee, millest andsid tunnistust ka veel kohati hästi äratuntavad liiprid, mis olid küll juppmaad kitsamad nendest mis tänapäeval tehakse aga samas oli raudtee ise ka ju tol ajal kitsam kui praegusel ajal. Tuleb tõdeda, et aeg teeb iga asja puhul oma töö ja nii ka tolle raudteetammiga, mis kohati üldse enam äratuntav polnud aga kuna ta läbis suuremas osas soist maastikku, siis leidsin ta veidi ümbrust silmitsedes jälle üles. Algul pani mind imestama asjaolu, et see raudhobu jaoks tehtud tee kulges algul paralleelselt Jõhvi-Vasknarva maanteega...Siis aga meenus, et samamoodi oli see ka Auveres – ei tea miks see nii pidi olema. Kaua ma selle raudtee ja maantee suhtele mõelda ei saanud, sest raudtee sai otsa ja ees paistis Sootaguse küla. Kurat...No seda võiski arvata. Kes ei tea, siis Sootaguse küla asub põldude keskel ja see raudteetamm oli seal muidugi juba ammuilma tasaseks lükatud. Mõtlesin siis, et mis edasi...Kui minna teiselepoole küla ja hakata sealt servast seda tammi teist otsa otsima, võtaks see ilmatuma aja ja kuna oli juba õhtune aeg siis leidsin, et jätan selle mõneks teiseks korraks. Kuna peatammi mööda liikumine nurjus, hakkasin otsima haruteid, mida vähemalt üks peaks kindlasti olema. Kui juba juppaega ümbruskonna sood läbi tuhninud olin, mõtlesin, et võiks mõneks ajaks maha istuda ja tegingi seda aga see oli vist viga...Nii kui tagumiku maha sain, hakkasin jälle igapäevaste asjade üle juurdlema. Urr...seda poleks küll eile vaja olnud aga noh mis siis ikka.
Mis ma siis mõtlesin? Jõudsin nimelt arusaamale,et viimane aasta on mul kulgenud pidevas võitluses iseendaga. Need lõputuna tunduvad iseenda leidmise katsed, lootusetud armumised ja veel palju muud. Peas on vasardanud: „sa pead”, „sa ei tohi” uhh. Kustmaalt tuleb kõigele piir? Ei tea. Aga selge on see, et kõik ei saa jääda kestma igavesti ja kõigel ei saa lasta ennast kontrollida...nojah, tore mõte see mis eelmiseks lauseks kujunes...aga see mõte võiks ka õpetada kuidas ennast ellu viia:)
Ma ei tea, võibolla mõni mõtleb, et olen üks elu üle kaebleja ja viriseja aga mu enda arust see siiski nii pole. Igaüks teab oma elu ise kõige paremini ja oma elu üle järelemõeldes jõudsin tõdemuseni, et arvestades seda kui sul juba ligemale paar aastat kogu aeg midagi viltu veab nii, et ühest asjast ei saa lõplikult toibudagi kui juba uus üllatus silme ees, kui paljud inimesed peavad sind oma isikliku heaolu tagatiseks, pidades sind meeles siis kui neil parasjagu midagi vaja on, kui sa näed-kuuled koguaeg tõsiasju, mida mõni teine ulmeks pidades sind välja naerab või heal juhul suured silmad teeb ja nii edasi, siis pean ma nõustuma anonymous-ega kes mind blogis hästiinformeeritud optimistiks nimetas sest nii see tundub mulle endalegi viimasel ajal olevat:D Ma ei pea kõigele vaatamata oma elu raskeks, raskemaks kui teistel sest keegi ei saa öelda, et vot näe, minu elu on raskem kui sinul sest sinuga pole juhtunud seda ja seda aga näed minuga on...Elu on igaühe jaoks just nii raske, kui raskeks ta seda iseenda jaoks peab ja see mis võibolla ühte köie järele haarama sunnib on mõne teise jaoks lihtsalt nagu tuulehoog mis lihtsalt tuleb ja läheb aga võrdlused ja üldistamised vähemalt minu arust selle puhul ei ole just kõige sobilikumad.
Ma üldiselt ei kahetse oma eelnevale elule tagasivaadates, et see nii on kujunenud. Muidugi oleks võinud palju asju teisiti kujuneda aga nende asjade üle pole mõtet heietada sest tagantjärgi midagi muuta ei saa aga muuta saab kasvõi kaudselt seda mis tulemas on, ja tark inimene teeb seda loomulikult tagasivaadates, et minevikust õppust võtta. Ma ei kahetse tegelikult ka neid põrutavaid sündmusi millega alates kolmeteistkümne aastasest nolgieast saati kokkupuutunud olen sest ju siis on pidanud kõik nii minema ja kokkuvõttes on kõik need sündmused muutnud mind tugevamaks ja elukogenumaks.
Tuli meelde kuidas ühes poes kogemata kuulsin kahte mammit oma elust rääkimas ja üks siis nimetas kõvahäälselt järgemööda neid kes tema elu kõik ära on rikkunud...Nojah, eks igaüks teab ise mida ja kus räägib aga jälle iseenda juurde tulles, mõtlesin ,et mina pole küll kunagi käinud ja näpuga näidanud ning enamasti ei ole ka seljataga kedagi oma ebaõnnestumistes süüdistanud sest milleks seda vaja on ja mulle üldiselt ei meeldi teisi oma äpardustes süüdistada. Heakene küll. Heietasin ja heietasin seal pooleldi kõdunenud palgil kuni tundsin, et mõtlemine muutub igavaks ja hakkasin lähemalt ümbruskonda silmitsema ning märkasin veidi eemal, maas midagi heledat. Läksin siis lähemale ja mis ma näen- hundi sitt, notsu karvad sees. Aga see polnud just kõige värskem sest käpajäljed oli vihm juba ära pesnud ja vihma sadas ju millalgi neljapäeval... Juurdlesin omaette ,et mis junni päev see täna küll on sest enne „mõtlemislaagrisse” asumist olin juba näinud nugise, põdra ja karu hunnikuid ja nüüd siis hunt. Aga ju need hunnikud siis lihtsalt pidid mu teele sattuma ja need ning paljud teised märgid andsid mulle vähemalt mõningase pildi sealse looduse asukatest.
Lõpuks suutsin ennast jälle ajaloo lainele lülitada ja tõdesin, et ma ei leia seda raudtee kõrvalharu üles. Aga kusagilt ta ikka minema peab. Suureks puuduseks on see, et minu käsutuses pole kahjuks detailseid kaarte selle rindelõigu kohta- mõned skeemid on, aga need on puuduliku infoga. Kõndisin edasi mööda Soonpää peakraavi Konsu järve poole ja mulle meenus, et neljakümne esimesel aastal olevat umbes selles kohas, kus ma parasjagu olin, olnud metsavendade laager aga vaevalt, et sellest mingeid märke järgi on ja ma otsustasin, et ei hakka niisama tuult tallama ja selle otsimisele aega kulutama. Mu mõtted pöördusid jälle teise ilmasõja juurde ning hakkasin meenutama, kuidas ja kes sellel Tannenbergi liinil siis kaitsel olid... Ajudes tuhnimine andis ikka mingi tulemuse ja tekkis mingisugunegi ettekujutus: põhjalõigus asusid 44 aasta suvel kaitsel eestlased, norrakad, sakslased, flaamid, hollandlased, taanlased, edasi allpool olid enamik saksa üksusi ning lõunalõigus Putkist allpool kuni Vasknarvani eesti piirikaitserügemendid. Siinkohal tekib arusaam, et kui Saksa kõrgem väejuhatus oleks lubanud kõik eesti üksused ühe – so eesti katuse alla koondada, oleks olnud sakslaste taandudes võimalik eesti väeosadel punaarmeele vihast vastupanu osutuda sest mehi, üksusi ja tahet ju oli aga paraku olid need eesti väeosad rindele laialipillutatud jne, mis kokkuvõttes kõik tol ajal loodetu pihuks ja põrmuks tegi.
Alati kui teise maailmasõja üle arutlen, meenub mulle üks kuulus läkitus. Ma ei ole mitte ühegi teise ohvitseri poolt saadetud niisuguse sisu ja tooniga läkitust näinud. See saadeti Auvere rindelõiku kaitsvale Harald Riipalu juhitud võitlusgrupile 23 juulil 1944 kui oldi ootamas punaarmee suurrünnakut.
Läkitus (veidi lühendatud) oli järgmise sisuga:
„Narva rinne seisab vastase suurrünnaku ootel. Korpusel on ees rida kibedaid lahingupäevi. Vastane on meist mitmekordses ülekaalus. Oodatavas võitluses on Auvere kaitsmisel Narva rindele määrav tähtsus; see on kõigile selge kordamatagi. Tahan vaid meelde tuletada, et teie otsustavusest ja vastupanust oleneb Narva rinde püsimine, oleneb tuhandete võitlejate elu, oleneb eelkõige aga teie armastatud kodumaa saatus lähemateks aegadeks. Et ma selleks ülesandeks 45. rügementi ja pataljon „Narvat” kõige kohasemaks pidasin, lisagu teie senisele kohusetundele juurde tahet ja kindlust. Eelseisvas võitlusis võite loota minu abile ja nõule.
45. rügemendi ja pataljon „Narva” sõdurid! Võib-olla juba homme vaatavad kogu Narva rinde võitlejad Auvere poole ja soovivad teile jõudu, võib-olla juba homme lähevad paljudes eesti kodudes käed risti ja palve teie eest tõuseb Kõigevägevama poole. Seiske ja pidage vastu, sest õigus ja Jumal on teiega!”
Steiner, III korpuse ülem.
P.S Riipalu ise on muide rünnakueelset õhkkonda kirjeldanud nii: „Auvere kaitsja oli sellel ööl nagu varjavasse auku asunud öine murdja,kelle pinguli lihaseisse kokku surutud jõud ja tahe, valmis tõusma igal hetkel, valmis võitlema elu ja surma peale, tundes südametukses vaid ürgset looduse käsku – võidelda."
Peale tööpäeva ametlikku lõppu sättisin oma kompsud kokku ja mu auto võttis suuna Kuremäele. Nimelt leidsin mõni aeg tagasi sealtkandist ühe vana raudteetammi meenutava moodustise, mida pidasin teise maailmasõja aegseks saksa kitsarööpmeliseks. Varustatud olin hästi. Lisaks märkmikule, GPS- süsteemiga varustatud tahvelarvutile ja 1944 aasta Narva rinde kaardi koopiale oli mul veel kaasas ka binokkel, arvuti aku ning söök ja jook. Lootsin seda oletatavat raudteetammi mööda liikudes jõuda 1944 aasta Sakslaste ja nendega liitunud vabatahtlike peakaitseliini lõunalõiku, et sellega lähemalt tutvuda. Sellest peakaitseliinist, mida Tannenbergi liiniks kutsutakse ja mis algas Soome lahe kaldalt Mummassaarest, ning lõppes Peipsi põhjakaldal, pole just eriti palju alles...Säilinud on veidike põhja ja kesklõigust aga lõunalõik peaks veel üldiselt hästi kohapeal tuvastatav olema. Ja kui päris täpne olla siis huvitas mind konkreetselt lõuna lõigu põhjapoolne osa, sest kui ülejäänud lõikudest on mul juba kaardile vaadates pilt silme ees ,siis mainitud kohale mõeldes ei tule seda pilti kohe mitte ette.
Astusin siis oletatavat raudteetammi mööda „rinde” suunas ja veendusin, et sellest kohas oli kunagi tõesti raudtee, millest andsid tunnistust ka veel kohati hästi äratuntavad liiprid, mis olid küll juppmaad kitsamad nendest mis tänapäeval tehakse aga samas oli raudtee ise ka ju tol ajal kitsam kui praegusel ajal. Tuleb tõdeda, et aeg teeb iga asja puhul oma töö ja nii ka tolle raudteetammiga, mis kohati üldse enam äratuntav polnud aga kuna ta läbis suuremas osas soist maastikku, siis leidsin ta veidi ümbrust silmitsedes jälle üles. Algul pani mind imestama asjaolu, et see raudhobu jaoks tehtud tee kulges algul paralleelselt Jõhvi-Vasknarva maanteega...Siis aga meenus, et samamoodi oli see ka Auveres – ei tea miks see nii pidi olema. Kaua ma selle raudtee ja maantee suhtele mõelda ei saanud, sest raudtee sai otsa ja ees paistis Sootaguse küla. Kurat...No seda võiski arvata. Kes ei tea, siis Sootaguse küla asub põldude keskel ja see raudteetamm oli seal muidugi juba ammuilma tasaseks lükatud. Mõtlesin siis, et mis edasi...Kui minna teiselepoole küla ja hakata sealt servast seda tammi teist otsa otsima, võtaks see ilmatuma aja ja kuna oli juba õhtune aeg siis leidsin, et jätan selle mõneks teiseks korraks. Kuna peatammi mööda liikumine nurjus, hakkasin otsima haruteid, mida vähemalt üks peaks kindlasti olema. Kui juba juppaega ümbruskonna sood läbi tuhninud olin, mõtlesin, et võiks mõneks ajaks maha istuda ja tegingi seda aga see oli vist viga...Nii kui tagumiku maha sain, hakkasin jälle igapäevaste asjade üle juurdlema. Urr...seda poleks küll eile vaja olnud aga noh mis siis ikka.
Mis ma siis mõtlesin? Jõudsin nimelt arusaamale,et viimane aasta on mul kulgenud pidevas võitluses iseendaga. Need lõputuna tunduvad iseenda leidmise katsed, lootusetud armumised ja veel palju muud. Peas on vasardanud: „sa pead”, „sa ei tohi” uhh. Kustmaalt tuleb kõigele piir? Ei tea. Aga selge on see, et kõik ei saa jääda kestma igavesti ja kõigel ei saa lasta ennast kontrollida...nojah, tore mõte see mis eelmiseks lauseks kujunes...aga see mõte võiks ka õpetada kuidas ennast ellu viia:)
Ma ei tea, võibolla mõni mõtleb, et olen üks elu üle kaebleja ja viriseja aga mu enda arust see siiski nii pole. Igaüks teab oma elu ise kõige paremini ja oma elu üle järelemõeldes jõudsin tõdemuseni, et arvestades seda kui sul juba ligemale paar aastat kogu aeg midagi viltu veab nii, et ühest asjast ei saa lõplikult toibudagi kui juba uus üllatus silme ees, kui paljud inimesed peavad sind oma isikliku heaolu tagatiseks, pidades sind meeles siis kui neil parasjagu midagi vaja on, kui sa näed-kuuled koguaeg tõsiasju, mida mõni teine ulmeks pidades sind välja naerab või heal juhul suured silmad teeb ja nii edasi, siis pean ma nõustuma anonymous-ega kes mind blogis hästiinformeeritud optimistiks nimetas sest nii see tundub mulle endalegi viimasel ajal olevat:D Ma ei pea kõigele vaatamata oma elu raskeks, raskemaks kui teistel sest keegi ei saa öelda, et vot näe, minu elu on raskem kui sinul sest sinuga pole juhtunud seda ja seda aga näed minuga on...Elu on igaühe jaoks just nii raske, kui raskeks ta seda iseenda jaoks peab ja see mis võibolla ühte köie järele haarama sunnib on mõne teise jaoks lihtsalt nagu tuulehoog mis lihtsalt tuleb ja läheb aga võrdlused ja üldistamised vähemalt minu arust selle puhul ei ole just kõige sobilikumad.
Ma üldiselt ei kahetse oma eelnevale elule tagasivaadates, et see nii on kujunenud. Muidugi oleks võinud palju asju teisiti kujuneda aga nende asjade üle pole mõtet heietada sest tagantjärgi midagi muuta ei saa aga muuta saab kasvõi kaudselt seda mis tulemas on, ja tark inimene teeb seda loomulikult tagasivaadates, et minevikust õppust võtta. Ma ei kahetse tegelikult ka neid põrutavaid sündmusi millega alates kolmeteistkümne aastasest nolgieast saati kokkupuutunud olen sest ju siis on pidanud kõik nii minema ja kokkuvõttes on kõik need sündmused muutnud mind tugevamaks ja elukogenumaks.
Tuli meelde kuidas ühes poes kogemata kuulsin kahte mammit oma elust rääkimas ja üks siis nimetas kõvahäälselt järgemööda neid kes tema elu kõik ära on rikkunud...Nojah, eks igaüks teab ise mida ja kus räägib aga jälle iseenda juurde tulles, mõtlesin ,et mina pole küll kunagi käinud ja näpuga näidanud ning enamasti ei ole ka seljataga kedagi oma ebaõnnestumistes süüdistanud sest milleks seda vaja on ja mulle üldiselt ei meeldi teisi oma äpardustes süüdistada. Heakene küll. Heietasin ja heietasin seal pooleldi kõdunenud palgil kuni tundsin, et mõtlemine muutub igavaks ja hakkasin lähemalt ümbruskonda silmitsema ning märkasin veidi eemal, maas midagi heledat. Läksin siis lähemale ja mis ma näen- hundi sitt, notsu karvad sees. Aga see polnud just kõige värskem sest käpajäljed oli vihm juba ära pesnud ja vihma sadas ju millalgi neljapäeval... Juurdlesin omaette ,et mis junni päev see täna küll on sest enne „mõtlemislaagrisse” asumist olin juba näinud nugise, põdra ja karu hunnikuid ja nüüd siis hunt. Aga ju need hunnikud siis lihtsalt pidid mu teele sattuma ja need ning paljud teised märgid andsid mulle vähemalt mõningase pildi sealse looduse asukatest.
Lõpuks suutsin ennast jälle ajaloo lainele lülitada ja tõdesin, et ma ei leia seda raudtee kõrvalharu üles. Aga kusagilt ta ikka minema peab. Suureks puuduseks on see, et minu käsutuses pole kahjuks detailseid kaarte selle rindelõigu kohta- mõned skeemid on, aga need on puuduliku infoga. Kõndisin edasi mööda Soonpää peakraavi Konsu järve poole ja mulle meenus, et neljakümne esimesel aastal olevat umbes selles kohas, kus ma parasjagu olin, olnud metsavendade laager aga vaevalt, et sellest mingeid märke järgi on ja ma otsustasin, et ei hakka niisama tuult tallama ja selle otsimisele aega kulutama. Mu mõtted pöördusid jälle teise ilmasõja juurde ning hakkasin meenutama, kuidas ja kes sellel Tannenbergi liinil siis kaitsel olid... Ajudes tuhnimine andis ikka mingi tulemuse ja tekkis mingisugunegi ettekujutus: põhjalõigus asusid 44 aasta suvel kaitsel eestlased, norrakad, sakslased, flaamid, hollandlased, taanlased, edasi allpool olid enamik saksa üksusi ning lõunalõigus Putkist allpool kuni Vasknarvani eesti piirikaitserügemendid. Siinkohal tekib arusaam, et kui Saksa kõrgem väejuhatus oleks lubanud kõik eesti üksused ühe – so eesti katuse alla koondada, oleks olnud sakslaste taandudes võimalik eesti väeosadel punaarmeele vihast vastupanu osutuda sest mehi, üksusi ja tahet ju oli aga paraku olid need eesti väeosad rindele laialipillutatud jne, mis kokkuvõttes kõik tol ajal loodetu pihuks ja põrmuks tegi.
Alati kui teise maailmasõja üle arutlen, meenub mulle üks kuulus läkitus. Ma ei ole mitte ühegi teise ohvitseri poolt saadetud niisuguse sisu ja tooniga läkitust näinud. See saadeti Auvere rindelõiku kaitsvale Harald Riipalu juhitud võitlusgrupile 23 juulil 1944 kui oldi ootamas punaarmee suurrünnakut.
Läkitus (veidi lühendatud) oli järgmise sisuga:
„Narva rinne seisab vastase suurrünnaku ootel. Korpusel on ees rida kibedaid lahingupäevi. Vastane on meist mitmekordses ülekaalus. Oodatavas võitluses on Auvere kaitsmisel Narva rindele määrav tähtsus; see on kõigile selge kordamatagi. Tahan vaid meelde tuletada, et teie otsustavusest ja vastupanust oleneb Narva rinde püsimine, oleneb tuhandete võitlejate elu, oleneb eelkõige aga teie armastatud kodumaa saatus lähemateks aegadeks. Et ma selleks ülesandeks 45. rügementi ja pataljon „Narvat” kõige kohasemaks pidasin, lisagu teie senisele kohusetundele juurde tahet ja kindlust. Eelseisvas võitlusis võite loota minu abile ja nõule.
45. rügemendi ja pataljon „Narva” sõdurid! Võib-olla juba homme vaatavad kogu Narva rinde võitlejad Auvere poole ja soovivad teile jõudu, võib-olla juba homme lähevad paljudes eesti kodudes käed risti ja palve teie eest tõuseb Kõigevägevama poole. Seiske ja pidage vastu, sest õigus ja Jumal on teiega!”
Steiner, III korpuse ülem.
P.S Riipalu ise on muide rünnakueelset õhkkonda kirjeldanud nii: „Auvere kaitsja oli sellel ööl nagu varjavasse auku asunud öine murdja,kelle pinguli lihaseisse kokku surutud jõud ja tahe, valmis tõusma igal hetkel, valmis võitlema elu ja surma peale, tundes südametukses vaid ürgset looduse käsku – võidelda."
posted by tujukas at 5:15 PM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home