Täna siis sain igasuguste tehniliste ja muude viperuste kiuste oma niinimetatud lõputööga ühelepoole. See oli veel ainuke asi mis mind Kaitseliidu kooli diplomist lahutas. Enne tööpäeva lõppu sain ka tagasiside sellele meiliga saadetud tööle ja veebel B kirjutas: „Väga hästi teostatud. Tubli!" Nojah, vähemalt see asi ka kaelast ära. A-le olen igatahes scanneri operaatoriks olemise eest väga tänulik – nii sai poole kiiremini mõnede joonistega ühelepoole.
Viimasel ajal on mind häirinud see, et alati olen mina see keda kuhugile erakorraliste ülesannete täitmisele saadetakse ning seejuures ei oma tähtsust see kas mul parasjagu palju tööd juhtub olema, või on mul üldse parasjagu vaba aeg jne. Mind lausa hämmastas kui üks hea kolleeg ühel sellisel juhul kui midagi vastu kobisesin, ütles umbes nii: „ sa ju poismees aega laialt käes ja võid ju vabast ajast ka tööasju ajada...” No tule taevas appi! Ei tea kustkohast mina siis omale tulevase elukaaslase pean leidma? Metsast kännu alt või? Või siis mõnel hilisõhtul kodust paberivirna vahelt? Igatahes on vägisi selline tunne, et kui nii edasi läheb, jääb mul see naine küll võtmata sest vaevalt leidub naist kes sul õhtuti ja puhkepäevadel mööda metsa sabas sörgiks...
Õhtul puutusin üle hulga aja jälle kokku tulekahjuga- tänu sellele ,et koeraga tuhamäel jalutasin ja sealt siis suitsu kaugemalt metsast tõusmas märkasin, mille peale vanast harjumusest kohale tõttasin. Sain ennast kenasti mustaks tehtud ja oma ministeeriumi T- särgi sain ka „sissetöötatud”. Kuna mul seal väiksel põlengul, mille ise ära kustutasin, kummikuid jalas ei juhtunud olema siis loomulikult tuli kõik see tahm ja tolm püksi serva alt sisse ja kleepus higise naha külge, mille tõttu mu jalad olid kuni teatud kohani halli kuni musta värvi ning inimese omi need küll ei meenutanud:D Aga varasemat töökohta meenutades võib öelda, et palju tulekahjusid= palju pesemist, mistõttu pesemise amet hästi selgeks saab ja mina pidasin ennast tol ajal mõnel perioodil lausa pesemise inseneriks.