Minu koer Reki ja tema pruut Neti

Mul on alates eelmisest suvest koer kellel nimeks Reki. Ta on lääne-siberi laika aga kahjuks mitteametlikult-st paberiteta. Kui ta endale võtsin oli ta umbes kahe aastane ja meessoost. Teisi meessoost koeri ta eriti ei salli ning seetõttu tuleb teda neist niipalju kui võimalik eemal hoida.
Ma üritan oma koeraga jalutamas käia vähemalt kaks korda päevas. Hommikune jalutuskäik algab tööpäevadel kella kuue ja poole seitsme vahel, puhkepäevadel aga veidi hiljem. Hommikuti on üks esimesi asju mida oma koerale olen sunnitud ütlema : „Reki, ei pissi siia” ja see kaasneb tõsiasjaga, et mu koerale meeldiks esimese asjana oma koera tööpäeva algul naabri auto esiratta vastu sirtsutada aga mina loomulikult ei saa sellist asja lubada arvestades veel asjaolu, et see auto seisab otse omaniku köögiakna all.
Meie majas on ühel perekonnal aga doberman neti, kes on juba ligemale üheksa aastane ja tema on siis juba juhuslikult pensioniikka jõudnud tüdruk. See tüdruk on üsna tüsedavõitu – vähemasti mina pole enne ühtki nii tüsedat dobermani näinud ja ilmselt on see tingitud mingist ainevahetuse häirest aga see selleks.
Minu koera ja Netit võib juba paariks pidada. Neti käib juba ammust aega minu ketis oleva koera juures seltsi pakkumas. Vahel võib neid näha igasugu trikke tegemas ja mõni kord on neil mõlemad lõuad laiali ja üksteisega vastastiku nagu nad suudleksid ning sageli näksivad nad hellitavalt üksteise kõrvu, mille peale väike Mari-Liis ükskord hõiskas „ näe, armastavad”.
Netil ja Rekil paistavad ka juba leivad „ühte kappi” pandud olevat ainult, et perenaisele millegipärast ei meeldi sealt süüa kuhu see on pandud vaid veab kausi mingil ime moel koos toiduga kuhugile maja taha, mistõttu mina pean alati nende serviisist puuduolevaid osi mööda nurgataguseid taga otsima ja vahel olen avastanud, et mõni „taldrik” on autode poolt lömmisõidetud ja seega kasutuskõlbmatu. Kõik see ühise varanatukese kaotamine ei paista aga peremees Rekit kuigivõrd häirivat, tema on üldiselt sama leplik nagu ta enda peremees Jaangi kes tühja-tähja üldiselt pahaks ei pane.
Kui oma koeraga jalutama lähen siis jalutab tema küljeluu sageli kaasa. See jalutuskäik kujuneb aga sageli parajaks tsirkuseks sest Netile meeldib Reki sabas sörkida, mistõttu mu peni jalutusrihm sageli Neti jalgadesse takerdub ja tulemuseks on see ,et vanal dobermanil on ühtäkki jalad alt läinud ja rihm ümber koibade keerdus ja sõlmes nii, et mul tuleb siis seda sealt lahti harutada, mis on vahel ülimalt keeruline sest ega mu koer siis ju paigal sel ajal ei püsi, vaid üritab ikka edasi rühkida. Jah, tükk tegu ikka nende kahega.
Neti käitub nende jalutuskäikude ajal aga nagu koer-notsu. Ta püherdab poriloikudes, joob sealt vett ning seejärel röhitseb nagu tõeline rõngassaba. Ükskord aga pidasin teda lehmaks sest ta sõi järjest kümme minutit jäneskastiku teravaid lehti.
Vot sedasi siis. Kaks erinevat tõugu ja iseäralikku koera ja vanusevahe ka suur aga näe sobivad.