Ma ei ole militant!

Ma ei ole militant ega relvafanatt ja mul puudub relvade vastu enneolematu, ebaterve või muidu liialdatud uudishimu.
Miks ma seda nüüd siis jutustan? Sellepärast, et kuulen sageli enda kohta räägitavat, et küll on ikka sõjard, militarist ja, et see sõjanduse värk vist kaalub üles kõik ta muud huvid... Ega ikka ei kaalu küll!
Ma olen kaitseliitlane ja ma ei astunud kaitseliitu sellepärast, et omale relva saada või, et oma vaba aega sisustada. Ma astusin 2003 aastal kaitseliitu veendumusega, et iga relva kanda jaksava meessoost isiku kohus on kaitsta oma kodumaad ja kuna mina isiklikult jaksan relva kanda ja minus on soov vajadusel oma kodumaad kaitsta, siis arvan ,et kuuludes kaitseliitu, on mul võimalus ennast kodumaa kaitsmise alal täiendada ja juba omandatud teadmisi- oskusi alalhoida. Olgu veel mainitud niipalju, et enamik oma sõjalisi teadmisi mida riigi kaitsmiseks vaja läheb, olen omandanud just kaitseliidus, mitte sõjaväes. Aega teenisin nimelt päästeväes kus saime küll põhjaliku päästealase ettevalmistuse aga sõjalise poole pealt suurt midagi ei õpetatud.
Relvad on minu jaoks ei midagi enamat kui kaitsevahendid, mida ma pean tundma niipalju kui mu koht sõjalises reservüksuses nõuab. Praegu, õppides allohvitseriks-jaoülemaks, pean õppima tundma ja kasutama erinevaid jao suuruses üksuses kasutatavaid relvi, miine ja muud seesugust, et juba jaoülemana oskaksin nende käsitsemist ka oma alluvatele õpetada. Samuti peab jaoülem tundma enimkasutatavaid lahingusoomukeid, tanke, helikoptereid jms.
Minu lähedusest võib viimasel ajal leida erinevat sõjalist kirjandust tankide, relvade ja muu sellise kohta, sest nagu mainitud, ma õpin parasjagu allohvitseriks ja meil on ka tihti eksameid-arvestusi milleks tuleb õppida... Aga ei mingit suuremat relvahullust vms. Kui keegi küsib, miks on mul vaja mingiks allüksuse juhiks õppida ja miks ma ei võiks lihtsalt reamehe auastmega võitleja olla siis lühidalt vastates, ei meeldi mulle olla reavõitleja kes oskab ainult kaevikut kaevata, relvast lasta ja kelle eest kõik ära mõeldakse – uskuge mind, pikema aja jooksul see nüristab kohutavalt ja see nüristumine on minu surm.
Ma olen ka tihti selgitanud mitmetele inimestele kes mind sõjardiks peavad, miks ma kaitseliidus olen, aga juba mõne aja möödudes kuulen neid jälle endistviisi arvavat... Mõned inimesed millegipärast ainult arvavad nii kuidas nad ise tahavad ja igasugused selgitused ei lähe neil isegi mitte ühest kõrvast sisse, et siis teisest kõrvast välja tulla...
Peaks veel mainima, et minupuhul üldisemalt võttes ei ole nii,etoleksin pühendunud ainult ühele asjale ja unustaksin sellearvelt kõik muu. Vahest küll juhtub, et mõne asjaga tuleb teatud perioodil rohkem tegeleda kui teistega aga see on siiski ajutine nähtus. Sageli näen kuidas abielud või kooselud lõhki lähevad sest üks osapool unustab kõik muu peale mõne hobi (jahindus, kaitseliit jms), aga eks igaüks teab ise millele panustab. Viimasel ajal paraku tunnen, et ise oleks vist küll valmis teatud osa oma hobidest mõne muu väärtuslikuma elunähtuse vastu väljavahetama, või siis nendega tegelemist piirama sest muu jaoks kipub nagu aega väheks jääma...