Konsu järve ääres käigust ja muust...
Eile õhtul peale blogit jõudsin oma töödega välja konsu järve kagu serva ja mulle meenus sellega seoses paari aasta tagune juhtum kui koos abimetsaülemaga metskonna territooriumil ringi sõites märkasime tolle järve põhjakaldalt, et tõuseb suitsu vastaskaldalt, metsast. Arvasime, et põleb mets sest ,et seal vastaskaldal polnud ühtegi asulat jms kust mingit olmesuitsu võiks tulla. Konsu järv on siinkandi suurimaid – üle 300 hektari, samuti on ta üks vähestest hästi säilinud kallastega järvedest sest tema kallastele pääseb sõiduvahenditega ligi ainult põhja, kirde ja loode küljest ja päris kaldajooneni ei pääse sealgi. Jalgsi aga viitsivad vähesed pikalt mööda rannajoont käia.
Kuna me seda suitsu järve teisest otsast tõusmas nägime siis oli ju vaja kontrollida, et mis seda suitsu tekitab. Abimetsaülemal oli vaja Jõhvi tehnohooldusesse minna ja siis jäi nii ,et mina uurin välja selle suitsu tekkepõhjuse ning hiljem kutsun ta omale järele kui asjaolud väljaselgitanud olen.
Hakkasin siis mõtlema, et kuidas ma sinna lõunakaldale saan sest oli üpris vesine mai algus ja võis oletada, et see jalgsi minek saab olema üsna vaevaline kuna teadsin, et teatud lõigud järvekaldast võivad olla üpris soised. Lähedal asuvast väiksest kooperatiivist pakuti mulle igatahes paati aga üksi ei julgenud ma selle lobudikuga küll üle järve sõudma hakata ning hakkasin jala mööda järve läänekallast astuma. Algul polnud midagi aga umbes kilomeetri pärast algas soo, või õigemini metsa alla laienenud järv ja järgneva kilomeetri läbisin kohati kuni vööni vees sumades. Siis aga hakkas tasapisi kuivemaks minema ja lõpuks oligi päris kuiv. Järve teise otsa oli muide mööda kallast mõõtes umbes kolm kilomeetrit. Sinna lõunakaldale sumamise ajal tundsin korduvalt ehtsat metsapõlemise lõhna ja kõik viitas sellele ,et kusagil läheduses see mets ikka põleb aga kui siis sihtpunktis kohal olin, polnud enam tulekahjust mingit märkigi...Ja siis hakkas veel vihma ka sadama... urrrrrrrrrr. Peale mõningast ümbruskonnaga tutvumist pidin tõdema, et mul pole seal enam midagi teha sest vihma sadas nii kõvasti ja põlengust polnud mingit jälgegi... Nüüd otsustasin, et tuldud „teed" mööda ma küll enam tagasi ei lähe sest mu alakeha oli juba niigi läbi ligunenud ja vihma tõttu ligunes ka juba ülakeha... Kevadine vesi ju külmavõitu ja eriti pikalt seda külmas vees olemist ei talu. Lõikasin siis diagonaalis läbi metsa, mitte ei jälginud enam järvekallast. Metsa alune oli kuiv aga siin ilmnesid juba uued probleemid – kraavid. Kraavide, mida polnud isegi kaardile kantud, ületamisel kasutasin kõiki oma oskusi. Ühe laiema kanali servas oli isegi parv ja ületasin selle kanali kahes osas – esmalt hüppasin parvele ning sealt omakorda teisele kaldale. Lõpuks siis jõudsin oma tagasirännakuga tsivilisatsiooni meenutavasse kohta, ehk siis metsateele kus mul juba vastas oldi. Aga suitsu tekkepõhjus jäigi väljaselgitamata...
Eile sain sinna järve teise otsa lähedale autoga... Tuleb välja, et kunagi ammu oli sinna ikka mingi vana tee läinud, mis oli aga võssakasvanud. Kuna seal vana tee lõpus, järve lõunakalda lähedal on üks metsakinnistu millel talvel metsa raiuda taheti, siis tehti ka see vana tee sõidetavaks, et metsamaterjali välja tuua ja nüüd saab ka dziibi moodi autoga seal sõita... Järv ise oli eile sama eemalepeletav ja külm nagu paar aastat tagasigi ainult seda vööni ulatuvat vett ei näinud kusagil... Kui õhtuhämaruses sealt järve äärest ära tulema sättisin siis hakkas sadama vihma...
Avastasin ka täna, et ma pole harjunud enam telefoni teel elust-olust pikalt rääkima... Varem kui veidi vähem kirju kirjutasin siis toimus mu suhtlemine kaugemal elavate sõpradega peamiselt telefoni teel ja mõned kõned kestsid ikka väga kaua:D Huvitav, millisele suhtlemisviisile siis panustada? Kirjutamine on ju odavam kui telefoniga rääkimine ja telefoniga rääkides võid mõne teema puhul kogemata liiga ühekülgseks jääda ja mõningaid olulisi asju ütlemata jätta aga samuti võid veidi mõistetamatuks jääda siis kui mõne kirja ruttu, nüansse tähelepanemata, valmis kirjutad ja üle ei kontrolli...Aga sellega on vist nii, et see suhtlemisviis kujuneb lihtsalt välja ja teatud perioodidel see muutub kas siis jäädavalt või ajutiselt.
Täna kella kahe paiku teatati, et Toila uues elamurajoonis on ühte majja lennanud pistrik. Teataja emakeeleks juhtus olema venekeel ja sain jälle harrastada oma eesti-vene segakeele rääkimist. No sõitsin siis päästeoperatsioonile. See maja kuhu see pistrik ära eksis oli veel ehitusjärgus ja linnu juurde pääsemine kujunes logiseva redeli tõttu veidi keeruliseks aga pärale ma jõudsin. Pistrik ise oli küllalt rahulikuvõitu ja lasi endale ilusasti jope(midagi paremat polnud) ümber panna ja nii ma ta siis kätte saingi. Lasin ta seal samas maja juures ka lahti ja lind lendas üpris „rõõmsalt" minema. Rohkem ma kirjutada ei viitsi.
Kuna me seda suitsu järve teisest otsast tõusmas nägime siis oli ju vaja kontrollida, et mis seda suitsu tekitab. Abimetsaülemal oli vaja Jõhvi tehnohooldusesse minna ja siis jäi nii ,et mina uurin välja selle suitsu tekkepõhjuse ning hiljem kutsun ta omale järele kui asjaolud väljaselgitanud olen.
Hakkasin siis mõtlema, et kuidas ma sinna lõunakaldale saan sest oli üpris vesine mai algus ja võis oletada, et see jalgsi minek saab olema üsna vaevaline kuna teadsin, et teatud lõigud järvekaldast võivad olla üpris soised. Lähedal asuvast väiksest kooperatiivist pakuti mulle igatahes paati aga üksi ei julgenud ma selle lobudikuga küll üle järve sõudma hakata ning hakkasin jala mööda järve läänekallast astuma. Algul polnud midagi aga umbes kilomeetri pärast algas soo, või õigemini metsa alla laienenud järv ja järgneva kilomeetri läbisin kohati kuni vööni vees sumades. Siis aga hakkas tasapisi kuivemaks minema ja lõpuks oligi päris kuiv. Järve teise otsa oli muide mööda kallast mõõtes umbes kolm kilomeetrit. Sinna lõunakaldale sumamise ajal tundsin korduvalt ehtsat metsapõlemise lõhna ja kõik viitas sellele ,et kusagil läheduses see mets ikka põleb aga kui siis sihtpunktis kohal olin, polnud enam tulekahjust mingit märkigi...Ja siis hakkas veel vihma ka sadama... urrrrrrrrrr. Peale mõningast ümbruskonnaga tutvumist pidin tõdema, et mul pole seal enam midagi teha sest vihma sadas nii kõvasti ja põlengust polnud mingit jälgegi... Nüüd otsustasin, et tuldud „teed" mööda ma küll enam tagasi ei lähe sest mu alakeha oli juba niigi läbi ligunenud ja vihma tõttu ligunes ka juba ülakeha... Kevadine vesi ju külmavõitu ja eriti pikalt seda külmas vees olemist ei talu. Lõikasin siis diagonaalis läbi metsa, mitte ei jälginud enam järvekallast. Metsa alune oli kuiv aga siin ilmnesid juba uued probleemid – kraavid. Kraavide, mida polnud isegi kaardile kantud, ületamisel kasutasin kõiki oma oskusi. Ühe laiema kanali servas oli isegi parv ja ületasin selle kanali kahes osas – esmalt hüppasin parvele ning sealt omakorda teisele kaldale. Lõpuks siis jõudsin oma tagasirännakuga tsivilisatsiooni meenutavasse kohta, ehk siis metsateele kus mul juba vastas oldi. Aga suitsu tekkepõhjus jäigi väljaselgitamata...
Eile sain sinna järve teise otsa lähedale autoga... Tuleb välja, et kunagi ammu oli sinna ikka mingi vana tee läinud, mis oli aga võssakasvanud. Kuna seal vana tee lõpus, järve lõunakalda lähedal on üks metsakinnistu millel talvel metsa raiuda taheti, siis tehti ka see vana tee sõidetavaks, et metsamaterjali välja tuua ja nüüd saab ka dziibi moodi autoga seal sõita... Järv ise oli eile sama eemalepeletav ja külm nagu paar aastat tagasigi ainult seda vööni ulatuvat vett ei näinud kusagil... Kui õhtuhämaruses sealt järve äärest ära tulema sättisin siis hakkas sadama vihma...
Avastasin ka täna, et ma pole harjunud enam telefoni teel elust-olust pikalt rääkima... Varem kui veidi vähem kirju kirjutasin siis toimus mu suhtlemine kaugemal elavate sõpradega peamiselt telefoni teel ja mõned kõned kestsid ikka väga kaua:D Huvitav, millisele suhtlemisviisile siis panustada? Kirjutamine on ju odavam kui telefoniga rääkimine ja telefoniga rääkides võid mõne teema puhul kogemata liiga ühekülgseks jääda ja mõningaid olulisi asju ütlemata jätta aga samuti võid veidi mõistetamatuks jääda siis kui mõne kirja ruttu, nüansse tähelepanemata, valmis kirjutad ja üle ei kontrolli...Aga sellega on vist nii, et see suhtlemisviis kujuneb lihtsalt välja ja teatud perioodidel see muutub kas siis jäädavalt või ajutiselt.
Täna kella kahe paiku teatati, et Toila uues elamurajoonis on ühte majja lennanud pistrik. Teataja emakeeleks juhtus olema venekeel ja sain jälle harrastada oma eesti-vene segakeele rääkimist. No sõitsin siis päästeoperatsioonile. See maja kuhu see pistrik ära eksis oli veel ehitusjärgus ja linnu juurde pääsemine kujunes logiseva redeli tõttu veidi keeruliseks aga pärale ma jõudsin. Pistrik ise oli küllalt rahulikuvõitu ja lasi endale ilusasti jope(midagi paremat polnud) ümber panna ja nii ma ta siis kätte saingi. Lasin ta seal samas maja juures ka lahti ja lind lendas üpris „rõõmsalt" minema. Rohkem ma kirjutada ei viitsi.
posted by tujukas at 8:49 PM
2 Comments:
Soovitan soojalt kasutada telefoni, kuigi ise olen sügavusklik sellise meetodi vihkaja. Kirjutamisega võrreldes on see aga etem - tõestusmaterjali ei jää maha :|
Minu meelest on üks parimaid viise kaugelolevate inimestega suhtlemiseks MSN, kuna see on sarnaselt telefoniga ikkagi interaktiivne suhtlusvorm ja igasuguseid nüansse saab üle küsida kohe kui midagi selgusetuks jääb. Finantsilisest küljest on ta odavam ka (kui netiühendus olemas on), aga samas eeldab seda, et mõlemal poolel see nett ja MSNi konto olemas on. Teine sarnane vahend on Skype, mis on ju põhimõtteliselt sama nagu telefon, ainult et sinu internetiarve ei sõltu sellest, kui pikalt sõpradega räägid. Samas mina näiteks tean väga vähe inimesi, kellel Skype konto olemas on.
Postita kommentaar
<< Home