Kõik on nii tuttav...

Hakkasin mõtlema, et tänavune kevad on vist esimene mu teadliku elu jooksul, mida ma pole pikkisilmi oodanud...Lihtsalt tuli nagu iga teinegi kevad. Tuli küll oma näo ja erinevustega aga ei midagi muud. Linnud saabuvad tasapisi, küll veidi hiljem kui tavaliselt aga ikka saabuvad ja lilled hakkavad ka millalgi õitsema, mis sellest, et veidi hiljem kui eelmisel aastal...
Kõik need kevade saabumisega kaasnevad loodusnähtused(rändlindude saabumine, läbiränne, taimede õitsemise algus jms) panen kirja nagu kõik eelnevad üheksa aastat... Käisin eile üle mitme päeva jälle koeraga metsas jalutamas ja mulle selgus endalegi üllatusena, et mäletan näiteks milline mõni koht metsas 1998 aastal umbes sama kuupäeva paiku välja nägi ja milline see koht oli sama aasta märtsis...
Üldse olen viimasel ajal mõelnud, et üks kõik kuhu ma oma metsaskäikudega ei jõua, pole enam praktiliselt kohta, millega seoses mulle midagi ei meenuks... Siin teeääres on lageraie mille asemel veel kuus aastat tagasi mets kasvas ja mida ma siis enne lageraiet välja eraldada aitasin ja hiljem sinnasamasse mändi külvasin, teises kohas meenub jälle aeg kui olin 12 aastane ja kui siis selles kohas mets põles, kus koos oma tollase sõbraga seal tuletõrjevoolikutel kogemata sissepõleda lasksime, kuidas me siis selle eest riielda saime ja kuidas peale kustutamist käpukil kraavist koerte kombel vett jõime...Nüüd on selle põlendiku asemele sirgumas männinoorendik...
Sageli märkan ümbruskonnas pesakaste mida aastaid paigaldasin ja hooldasin... Metsasügavuses mõnele metsasihtide ristmikule jõudes võib sealt neljast ilmakaarest leida valge taustaga tahvleid, millel mustad numbrid, mis tähistavad erinevaid metsakvartaleid ja mida ma kunagi sinna ülesklopsimas käisin... Paljude kohtadega meenuvad erinevad jahiga seotud sündmused jne... Kõik on kuidagi liiga tuttav, rahutukstegevalt tuttav, liiga oma...
Mitmed asjad tunduvad juba etteaimatavatena. Paljudes kohtades võin endast vanematele inimestele rääkida, et näed „siin oli üheksa või kümme aastat tagasi nii- ja naasugune olukord”, või näiteks võin pikalt- laialt jutustada Ahtme metskonna viimase kümne aasta metsapõlengutest mida on olnud üle saja ja millega ma jälle üht-või teistpidi kuidagi seotud olin jne... – see on minu jaoks kuidagi võõrastav ja ma ei tunne millegipärast enam mingisugust erilist naudingut nendest rääkimisel ja jätangi sageli rääkimata, mis sest ,et mõnele võiks huvitav olla.
Varem oli küll nii, et mida noorem olid seda rohkem tahtsid ennast tõestada ja panid endast kõik välja, et seda saavutada aga nüüd las igaüks otsustab ise kes või mis sa oled ja otsigu ise neid detaile mille järgi su üle otsustada...
Ma ei saa ju olla juba nagu pensionär kes piipu popsutades kusagil kännul jutustab, või omaette meenutab, kuidas kunagi linnud saabusid, kuidas varasematel aegadel metsad põlesid, kuidas üks naismetsavaht kord metsatulekahjul ühe õnnetu raietöölise silma siniseks lõi, sest viimane oli tollele naisele liiga ligitikkuma hakanud jne...
Ei tea millest sellised tunded, mõtted...