Ametnikest

Tänases "Põhjarannikus" kirjutab Airi Alakivi sellest, milleks meile ametnikke vaja on. Jutu sees tõdeb ta tõsiasja, et paljud ametnikud häbenevad ennast avalikult ametnikuks nimetada. Mina küll ei häbene sest mul ei ole selleks mingit moraalset ega materiaalset põhjust. Ma pole oma ametnike klassi kuulumisega küll mingeid tohutuid ja põhjendamatuid hüvesid nautida saanud, et oma riigi kasuks töötamist häbenema või maha salgama peaks - pigem olen veel ise kaudselt peale maksnud, et oma töö korralikult ja õigeaegselt tehtud saaksin.
Vahepeal oli mul nende ametnike kirujate vastu peaaegu allergia tekkimas ja meenub kuidas ühele eriti aktiivsele kirujale teatasin, et mina olen ka riigiametnik ja, et minu arust tahaksid need irisejad ise ametnikuks saada ja raha tasku ajada ning enneolematuid hüvesid nautida aga seda nad ei saa sest nad pole nii pädevad(mitte ,et ma iseennast hirmus pädevaks peaksin), et ametnikuks kõlbaksid või on mingi muu põhjus ,et nad ei saa ja siis nad elavadki oma kadedust ja jumal teab mis emotsioone sajatamise teel välja jne. Kui oma jutu lõpetanud olin, vahtis kuulaja mulle otsa ega osanud musta ega valget öelda. Mina ise mõtlesin, et läksin vist liiale ja tegelikult läksingi aga samas võiks igasugu targutajad ka vahel mõelda mida ja miks nad suust välja ajavad.