Majutuseõpe.

Nüüd siis üle-eelmisel nädalavahetusel toimunud õppustest millest ma osa võtsin.
Õppus toimus nooremallohvitseride kursuse raames ja teemaks majutuseõpe.
Majutuseõpe? Esialgu paistab tegu olevat lihtsa asjaga aga nimi on veidi petlik...
Kasarmusse saabusime reedel kella üheksaks. Toimusid mõned tunnid ja anti rännaku eelkäsk mille põhisisu oli järgmine:
Rühma ülesanne on teostada motoriseeritud rännak Puhatu alale, koordinaatruutu 3461 ja majutuda seal kuni uute korralduste saamiseni.
Rännaku algus 04.03.06 kell 14.00. Lähtejooneks staabi tagune parkla.
Laupäeva hommikupoole olid veel tunnid ja arvestus.
12.00 anti rännakukäsk mis nägi lühendatult välja umbes selline:
Olukord ja ülesanne sama mis eelkäsus.Kolonnil valmis olla rännakuks 134506märts04. Valmisolekust kanda ette hiljemalt 134006märts04. Rännaku algus 140006märts04. Autode vahe kolonnis 50 m, kiirus 50 km/h. Saabumisel saabumisalale rühm jalastub ja võtab sisse ringkaitse. Jalgsirännakul esimese ja teise jao vaheline kaugus 50m. Eeljulgestus liigub ees silmside kaugusel esimesest jaost. Rännaku ajal eetrivaikus.
Tunnussõna: raud – mees, lahingutunnus : vibu.
14.00 toimus siis lähtejoone ületamine ja motoriseeritud rännak saabumisalale oli alanud. Kaasas olid rootsi jaotelgid(1-10-ne inimese kohta), ja igasugu muud kola. Iga võitleja isiklikus varustuses olid nagu alati väliõppustel, pilgeni täis laotud seljakott, lahingrakmed (rakmetes on padrunisalved, telkmantel, katelok, joogipudel jms), peas kiiver, automaat AK-4 ja mõnel kuulipilduja KSP-58. Mina ja üks teine võitleja saime au kanda tankitõrjelasku PF-89.
Jõudes siis saabumisalale, käskis rühmaülem otsida sobiva majutuskoha. Majutuskoha võimalikku kohta toimus lühike jalgsirännak kus mina ja üks neiu olime määratud eeljulgestusse, et ära hoida vastase võimalikku üllatusrünnakut. Rünnakut ei tulnud.
Leidsime sobiva majutuskoha ning asusime telke ülesseadma. Kuna meid oli kahe jao suurune üksus siis tuli igal jaol omale telk püstitada. Enne telgi püstitamist tuli lumest ja maast väljaulatuvatest kändudest puhastada tulevane telgi põhi. Pärast telgipõhja puhastamist tassisime sinna suure hulga kuuseoksi. Kui telk üleval oli siis sai ka telgi ahju tuli tehtud. Vahepeal sai ka kindlaksmääratud laagri lähikaitsepositsioonid vaenlase võimaliku rünnaku tõrjumiseks. Pidevalt oli julgestusena valves kaks kuulipildurit.
Nagu juba mainitud on meist seal kursusel moodustatud jaod, mis kokku moodustavad rühma. Et kõik saaksid harjutada juhtimist siis kursuse vältel oleme vastavalt kursuse ülema korraldustele kordamööda jaoülemad,rühmavanemad ja kursuse korrapidajad.
Pärast telkide ülespanekut, laagri kaitse korraldamist ja WC ehitamist otsustas kursuse ülem vahetada juhte ja minust sai rühmavanem. Pärast juhtide vahetust võttis rühmaülem jaoülemad ja minu kaasa ja läksime väljaluurama varulaagrikohta, mis on vajalik siis kui vastase rünnakut ei suudeta tõrjuda ja tuleb esialgne laager maha jätta. Meis kõigis tärkas kahtlus, et selline rünnak saab toimuma ja ,et ilmselt tuleb meil asukohta vahetada...
Sobiva laagrikoha varuvariandi leidsime umbes pool kilomeetrit eemal. Seal pidime veel välja valima telkide paiknemiskohad ja planeerima lähikaitsepositsioonid...
Kui õhtusöök söödud, määras kursuse ülem jälle uued ülemad. Nüüd siis olin jaoülem.
Aeg oli hiline ja tuli tegeleda veel küttepuude muretsemisega, et öösel väga külm ei hakkaks. Algas ka laagrirutiin- st kordamööda vahiteenistust- ja ahjuvalvet. Minul kui jaülemal tuli oma jaos koostada kraafik ahjuvalves ja kuulipilduja taga julgestuses olevate võitlejate kohta. Lisaks pidin veel väljamõtlema kuidas planeerida varustuse kokkupanekut vaenlase rünnaku alla sattumise korral. Olime saanud korraldused, et kui toimub rünnak siis tuleb taanduda varu majutuskohta... Meie jakku oli seekord sattunud neli neiut ja nad siis avaldasid soovi, et ma nemad rünnaku korral positsioonidele jätaksin kus nad siis meid, laagri kokkupanejaid, kataksid. Jäin nõusse.
Nagu oligi oodatud, algas õhtul kella 11 paiku rünnak. Mõned vaenlase võitlejad tulid koguni mootorsaanidega. Käis tõsine lahing ja metsaalune oli taevasse lastud valgustusrakkettidest valge. Andsin siis korralduse oma jaole alustada telgi mahavõtmist. Naised jäid meid katma.
Telgi mahavõtmine pimedas ei ole just meeldiv toiming sest kõik telgivaiad ja muu taoline on ju vaja kaasa võtta ning katsu neid seal pimedas leida. Telgi ahi ja korsten olid ka põrgukuumad...
Lõpuks saime siis kogu varustuse kokku ja hakkasime taanduma. Jõudsime oma killavooriga varem väljavalitud majutuskohta ja laagri ülespanek algas uuesti.
Kui laagri uuesti üles saime ja uued positsioonid kätte näidatud sain siis need kes parasjagu ahjuvalves või julgestuses ei pidanud olema kobisid magama sest jooksmist ja sebimist oli palju olnud ning uni kippus kõiki oma valdusesse haarama.
Öö oli külm ja ka telgis oli külm vaatamata sellele, et ahi küdes. Magasin vist kokku umbes tund-poolteist. Kuna korralikult magada ei saanud siis suitsetasin niipalju kui jaksasin. Kella kuue paiku hommikul aga avastasin, et mu suitsuvarud hakkavad kokkukuivama ja mõtlesin endamisi, et tuleb vist pikemaid pause pidada... Kaua ma mõelda ei saanud sest hommikuvaikuse katkestas koletu kärakas ja kohe järgnes ka teine. Oli alanud rünnak.
Tänu sellele, et suitsetasin, olin ka telgisolijatest esimene kes väljas jõudis... Nendel kes magusasti magasid võttis ikka koletu pika aja enne kui välja said. Niikaua kui teised kohmitsesid kaitsesime mina ja kaks kuulipildurit laagrit aga kaua sa ikka kolmekesi kaitsed ja nii oligi, et ühel kuulipildujal tekkis tõrge ja me ei pannud tähelegi kui juba vaenlase võitlejad ootamatult keset laagriplatsi seisid:)
Oleks nüüd tegu olnud tõelise lahingsituatsiooniga siis ei oleks meist seal laagris olnutest kedagi elavatekirjas sest mõned olid ennast nii ilusasti lahtipakkinud ja magasid magamiskotis... Tegelikult on aga nii, et kui toimub rünnak siis tuleb positsioonile joosta kasvõi paljajalu ja püksteta, kaasas rakmed, kiiver ja relv. Mingit kümneminutilist telgis riietumist olla ei tohi, kui vaja siis riietud positsioonil. Aga olgu kuidas oli, arvan, et reaalses olukorras sellist asja poleks juhtunud. Lihtsalt poleks lastud juhtuda.Selle hommikuse rünnaku ajal vedas meil, et seekord ei pidanud me laagrit kokkupanema ja uude kohta kolima. Õieti polnudki ju midagi kokkupanna ja kellegil kuhugile kolida sest me olime ju surnud:D
Oli selle rünnakuga kuidas oli aga meie hakkasime igatahes asju pakkima sest anti vastav käsk. Pakkisime need asjad kokku kojumineku jaoks, mis pidi toimuma millalgi pärast lõunat. Enne lõplikku äraminekut oli aga veel vaja mitmeid asju õppida.
Kui asjad pakitud saime siis anti süüa ja kui ka kõhud täis saime siis anti mõlemale jaole käsk ehitada käepärastest vahenditest omale ajutine eluase. Kontrollajaks oli kell 11.45.
Tegime siis omale võimsa onni ja kuigi oli mõningaid detaile mille üle tagantjärgi nuriseda võis, jäime ise tehtuga rahule.
Pärast mõlema jao onnide ülevaatamist ja kollektiivset kritiseerimist hakkasime laagriplatsilt ja selle lähiümgrusest kokku korjama tühje padrunikesti ja lõhkepakkettide jäänuseid ,mis lahingute käigus olid lennanud igasse ilmakaarde. Kui koristustööd läbi said siis tuli käsklus "autodele" ja läkski sõiduks Jõhvi poole ,kus meid ootas ees relvade ja muu varustuse hooldus.
Kui varustus lõpuks hooldatud sai ja ka relvad puhtad olid siis saime koju magama minna:)