Tänasest päevast

Hommikul ärgates mõtlesin, et tänase päeva saadan mööda tsivilisatsioonist eemal, lihtsalt niisama metsas suusatades. Peale hommikusi neti- ja muid toiminguid panin suusad alla ja sõit läks metsa poole. Kodust veidi maad eemal panin tähele ,et tuhkrute jooksuaeg on veel täies hoos, sest jälgi on kõik kohad täis. Eelmisel nädalal pidi üks tuhkruhärra mulle pulmahulluses kogemata süllegi jooksma.
Avastasin ka, et lund, mis suusatajat eriti hästi ei kanna on ikka väga paksult ja sellepärast tuli mõelda kergemale marsruudile. Võtsin suuna Sanniku oja poole, mida mööda ma plaanisin oma retke jätkata. Vahepeal läbisin noorendiku, kus oli viibinud ka ilves ning kes ilmselt kitseliha maitsmise eesmärgil võttis suuna just sinna kus kitsed alles hiljaaegu peatunud olid...
Sanniku ojale jõudes avastasin aga oma kurvastuseks, et oja on jäävaba kuna sinna suunatav kaevanduskäikudest väljapumbatud soe vesi ei allu härra külmale ja teeb mis ise tahab...No egas midagi, tuli jälle marsruuti muuta ja otsustasin mõnda aega edasi liikuda teed mööda. Kui olin jõudnud ühe õige metsasihiga kohakuti, tulin teelt ära ja minu retk kulges nüüd sihiserva pidi metsiste kodupaika, kus juba aastaid neid uhkeid linde vaatlemas olen käinud, kuigi otseses pulmamängus on siiani käimata. Metsis ei vedanud täna alt, vaid lasi mind isegi tavatult lähedale männile mille okkaid ta järas. Nägin ka, et „vana” oli juba lumele tiibadega triipu vedanud mis tähendab,et linnul on juba sugutegemise mõtted peas.
Edasi liikusin läbi tulevase metsise kaitseala põtrade soolaku poole, et järgi vaadata kas soola ikka jätkub, või on vaja juurde tuua... Soola oli ja ka kolm põtra on seda soolakut viimasel ajal aktiivselt külastanud. Jäin rahule ja liikusin edasi- nüüdseks suunaks Isandajärv. Tundus, et ka loomadel on kevadrahutus kallal, sest mida sügavamale metsa jõudsin, seda rohkem oli näha erinevaid jälgi- oravad, nugised ,põdrad, nirgid, rebased... Aga ega siin imestada pole midagi sest paljud liigid mõtlevad juba järglaste saamisele ja näiteks rebaseonud on järglaste saamiseks juba kõik endast ära andnud. Halljänesel peaksid aga mõne päeva pärast juba hangepojad sündima...
Isandajärve poole liikusin mööda vana lumesaani rada mille rajamise eest olen tänulik jahiseltsi direktorile. Kui siis järve äärde jõudsin, mõtlesin, et kas ringi või üle järve. Valisin viimase sest see tundus mugavam. Teispool järve vaatasin üle meie metssigade söödakoha ja pidin jälle rõõmustama sest vahepeal kadunud olnud metssead olid vähemasti eelmisel ööl seda kohta külastanud...
Vaikselt kodu poole liikudes ja omi mõtteid mõeldes arutlesin, et sellest käigust ilmub blogisse vähemalt mu endaarust hea kirjutis, aga võta näpust... Helises telefon ja Vasavere küla elanik teatas järjekordselt seal külas surnud metsseast...oeh! No mis siis ikka, ütlesin talle, et ärgu minema visaku seda korjust ja, et tulen järgi.
Seal Vasaveres oli see tänane surnu juba lühikese aja jooksul kolmas „niisama” heast peast külavahel surnud siga...Midagi on lahti aga mis? Tundub, et neid kes nende surmade suhtes natuke realistlikumalt mõelda oskavad on vähem kui ühel käel sõrmi... Igatahes tõin ta sealt ära „surnukuuri” ja homme lähen temaga kasvõi otse Vet. ametisse kui need asjad muud moodi liikuma ei hakka...
Ausaltöelda on mul viimasel ajal kõrini igasugustest grippidest ja katkudest. Täna siis jõudsin oma veterinaar-alaste teadmiste täiendamisega välja Loomatauditõrje seaduse ja Sigade klassikalise katku tõrje tegevusjuhendini...