Siidisabad rändavad tagasi.

Inimesed küsivad mult sageli, et mis linnud need sellised on keda sügiseti ja varakevadel meil suurte parvedena kohata võib, kes söövad ohtralt marju ja kelle laul on hõbedaselt klirisev.
Mina siis vastan, et need on siidisabad kes meil tavaliselt ei pesitse ja ,et nende pesitsusalad asuvad fennoskandias ja sellest ida pool- kuni Uraalini, et nende mõnel aastal toimuva massilise sissetungi e. invasiooni põhjustab tõenäoliselt toidupuudus pesitsusaladel jne.
Raamat"Eesti laululinnud" ütleb siidisaba kohta järgmist:

* Pikkadel toiduotsingutel näib linde haaravat eriline rahutus, mis kiiresti areneb välja rändetungiks ja viib neid paljudele rändlindudele igiomases rändesuunas edelasse, kuni see liikumistung Vahemeremaadesse jõudmisel vaibuma hakkab.
* Väga apla linnuna tarvitab siidisaba päeva jooksul marju rohkem kui ise kaalub. Neid nokib ta räpakalt ja pillab suure osa maha, mõned neist kukuvad tal veel suustki tagasi.
* Väga tuntud on siidisaba suur veetarvidus. Südatalvel näeme mõnikord tervet parve lund söömas või isegi lumesaju ajal õhust lumehelbeid püüdmas.
* Tagasirännet põhja võime täheldada igal kevadel, kuigi siidisaba rändab sageli öösel ja enamik linde peaks meilt seega öösiti märkamatult läbi rändama.
Siidisabad võivad harukordadel ka meile pesitsema jääda. "Eesti linnuatlase"- Tln: Valgus, 1993 andmetel avastati liik meil esmakordselt pesitsemas 1968 aastal. Peale seda on registreeritud vaid paar tõenäolise pesitsemise juhtu.
Siidisabade ja mitmete teiste temataoliste linnuliikide, keda kutsutakse ka invasioonilindudeks, rännetel puudub sessoonsetele rännetele omane rütm ja need ränded on üldiselt aperioodilised ning neist võtavad osa ainult teatud osa antud liigi asurkondi. Olgu veel öeldud, et ornitoloogid pole ühisel seisukohal selliste invasioonide-väljarännete põhjuste osas aga see on juba teine teema.
Siinkandis aga toimub juba siidisabade tagasiränne ja kuna kuulun ornitofenoloogilisse vaatlusvõrku siis panen kõik nähtud parved ilusasti oma märkmikusse kirja.