Eile sain siis oma vana armsa Yimni, mis kolmandat korda järjest hoolduses ja remondis oli, remonditöökojast kätte. Nii tore oli jälle vana teenistuskaaslasega Rakvere poolt Jõhvi poole vurada, kohe soe tunne tuli südamesse sest viimase kuu aja jooksul olen pidanud sõitma Yimni, Vitara, Frontera, Land Cruiseri ja tulekahjul veel Iltise ja Cheviga nii, et päris keeruline on olnud ühe või teise auto valude-ja võludega harjuda. Aga nüüd saan siis õnneks jälle rahuliku südamega sõita(muidugi kui auto enamvähem puhas on) sest Yimnit tunnen ma päris hästi ja ma ei pea kartma, et mind jälle traktoristiks kutsutakse, mida mõni naljapärast tegi kuna selle mu viimase ajutise neljarattalise kaaslase, Land Cruiseri sumps oli nii läbi ja tegi käivitudes sellist häält nagu oleks Kirovitš käima pandud.