Jah... Mida siia ikka viimasel ajal kirjutada...Midagi normaalset küll pähe ei tule. Ma muidugi ei arva, et kõik eelmised kirjutised siin normaalsed on sest ega ebanormaalsuste kirjutaja ju enamasti ikka ei anna enesele aru ,et äkki see võib ebanormaalne olla. Aga nojah, las olla, mina iseendale diagnoosi panema- ja oma kirjutisi revideerima ei hakka.
Pühapäeval olin siis viimast päeva liivjärve põlengul. Mõtlesin, et uuest nädalast hakkan seda tööd tegema mis mul põlengute tõttu on tegemata jäänud aga võta näpust, igasugu muid etteaimamatuid kohustusi muudkui tuleb ja tuleb ja lõppu pole neil nähagi. Kõik ainult tahavad midagi! Aga peaaegu keegi ei anna midagi! See kõik hakkab juba lõpuks tervisele(nii psüühilisele kui füüsilisele) mõjuma(tegelikult juba mõjubki). Ma ei saa aru sellest, kuidas veel need inimesed kes üritavad oma probleeme minu olemasolu kaudu lahendada või kergendada, arvavad, et peaksin neile veel kogu aeg lõbusalt naeratama ja lõbusat juttu ajama...?
Tänane päev algas ja lõppes järjekordsete linnuoperatsioonidega. Esimene operatsioon hommikul oli üsna koomiline aga viimased mis leidsid aset õhtul nullisid küll igasuguse inimese tunde ära. Selle linnu hädaabi tegevuse vahele mahtus veel ka avastus, et mul on vaja kiiremas korras oma kanalisatsiooniga tegelema hakata sest mõned naabrid olid minuga konsulteerimata hakanud teostama kanalisatsiooni ümbertegemist ja mind seati fakti ette, et kas teed või siis rikud naabrite plaanid ära ja oled seega naabritega sõjajalal. No mis siis ikka, valisin esimese varjandi. Kuna see asi nii ootamatult tuli ja mul mitmeid muid pakilisi kohustusi järjekorras oli, palkasin oma ülisuure ametniku palga eest töömehe kes siis selle asjaga tegeleb.
Üks asi veel. Kas te usute ,et on võimalik peaaegu normaalselt suhelda inimestega kes sind materjaalse omakasu huvides ärakasutada püüavad, kes su tagant soodsatel momentidel midagi pihta panna võivad jne... Minul lihtsalt tuleb seda uskuda!