Ühel päeval sain mitmete inimeste käest nahutada selle eest, et jahipidamise ja ka muud hobid, mis mulle endale küll viimasel ajal talumatu ja ahistava koormana tunduvad, unarusse olen jätnud...Oh jah...mõtlesin mina. Kuna ma tol päeval juba küllalt vaielda olin jõudnud siis nohisesin niisama midagi ebamäärast ja nii see asi jäigi. Täna hommikul aga kui oma maja taga kasvavat mändi(pildil) silmitsesin tuli see noomimine jälle meelde. Miks just see mänd mulle seda meelde tuletas...? Nimelt on lugu selline, et istutasin selle männi ühel hilisel kevadõhtul minu mäletamist mööda 9 aastat tagasi. Silma jäi ta mulle metskonna taimeaias ja ta oli siis vaevalt meetri kõrgune. Nüüdseks on aga see puu sirgunud päris suureks ja iseendalegi imestuseks meenutab ta mulle nagu mõnele raugale möödunud noorusaegu:) Minu lapsepõlv oli väga tihedalt seotud metsandusega kuna meie külas asusid metskond ja metsamajand mis mulle mitmetel põhjustel suurt mõju avaldasid ja mis mõjutasid ka minu hilisemat elukutsevalikut. Väga varakult hakkasin tolgendama mõnede metsameeste sabas kellelt siis juba algteadmisi looduse kohta omandasin. 13 aastaselt sain oma esimese palga ja sellest ajast jäingi enam-vähem kindlalt metsandusele ja kohalikule metskonnale truuks ning sellest ajast keerleski mu vaba aeg põhiliselt metskonna ümber. 13-14 aastaselt olin ka nii vana, et ema kodustes töödes, mis tegelikult tugevat mehekätt nõudsid, aidata sest isa mul ju selleks ajaks enam polnud. Muidugi polnud mina sel ajal mingi mees aga püüdsin ikka olla. Nii, et siis kas töö või koduste toimetustega olin pidevalt hõivatud mistõttu jäi mul selgeks õppimata korv-ja jalgpall mida teised külapoisid vabal ajal mängisid, pidudel jäi käimata, mistõttu ma ei oska korralikult tantsidagi jne, jne. Kui vanemaks sain siis hakkasin igasugu hobidega(loodusvaatlused jms) tegelema mis mult samuti omajagu aega võtsid aga mida suurima heameelega tegin vaatamata sellele, et minu enda kasvamisega koos kasvas ka mu enda nõudlikkus iseenda vastu koduste tööde tegemise kohapealt. Nii see eluke siis veeres. Vahepeal sai mitmeid vapustusi läbi elatud aga aeg läks muudkui edasi kuni ükskord sai ka Luua kool ära lõpetatud. Kooli jaoks üritasin ka muide ise tööga raha teenida sest mulle pole kunagi meeldinud kellegi kaela peal elada aga see palk mis puhkepäevadel töötamisega teenisin polnud just kõige suurem ja nii tuli sageli ka emalt seda küsida. Aga aitab sellest. Iseendalegi tundub huvitav see, et arvasin seesuguse elu, kus sul kogu aeg kas töö või mõni hobi käsil on, nii, et millegi muu jaoks aega pole, täiesti normaalse olevat ja kujutasin ette, et elan kogu elu Kosel ja töötan Ahtme metskonnas pensionini...Mõtlesin, et millest mul selline arusaam küll tekkis ja jõudsin järeldusele, et ilmselt sellepärast, et kõik teised mu ümber ju elasid sellise arusaama järgi, et kogu aeg ühes külas, ühel töökohal jne...Ega selliste arusaamade järgi elamine ju iseenesest vale pole sest kellegil pole õigust öelda, et teine inimene valesti elab aga peale siia tööletulekut ja peale muid sündmusi tundub mulle endale, et olen oma elu siiani valesti elanud...Selline tunne, et olen oma nooruse parimad aastad mil kõiksugu asju teha oleks võinud, lihtsalt maha maganud mingisuguse väärkujutelma tõttu...Palju asju olen küll tagantjärgi avastanud aga tundub ,et sellest ikka ei piisa. Jah, nüüd ma istun siin tööjuures ja kirjutan blogi ning mõtlen selleüle, et kõik need hobid, kaasaarvatud see jahinduse värk mille unarusse jätmise pärast nahutada sain, ongi muutunud kuidagi teisejärguliseks sest nendega tegelemine hoiab mind siin paratamatult kinni aga see mulle enam ei meeldi sest siinne maailm on ühtäkki kuidagi väga kitsaks minu jaoks jäänud.

Oi krt...Kuidas ma üldse julgesin õhtul üksi tööjuurde jääda...Meil ju seal kummitab:D Aga õnneks siiski täna pääsesin tema käest sest koristaja vehkis õhtul oma mopiga ka üsna kaua seal kontoris ja ilmselt kummituseonule rahvarohkus ja kolin ei meeldi- ta eelistab üksikuid ohvreid ja vaikust.