Üks kurgede lugu

Ühel päeval helistati Alajõelt ja teatati kahest kurepojast kes inimestelt süüa lunivad. Helistaja arvas, et äkki on neil midagi viga...Hakkasin siis ennast sinna kurgede juurde minekuks valmis sättima kui helistati uuesti ja teatati, et neil kurgedel ikka midagi häda pole- lihtsalt niisama inimsõbralikud. Tookord siis jäigi asi niisama.
Eelmisel kolmapäeval aga kui parasjagu Alajõe kandis liikvel olin võeti vallast minuga ühendust ja teatati, et vaatamata sellele, et need tänavusuvised kurepojad terved paistavad olema ja lennata oskavad on probleem selles, et nad ei lähe inimeste juurest ära ja jalutavad pidevalt tiheda liiklusega tee ääres, mis majade vahelt läbi läheb. No läksin siis asja uurima ja nägin samuti seda mida mulle juba räägitud oli- linnud olid väga julged ja jalutasid majade hoovides ning treppidel. Kui siis kohalikelt seda kure lugu põhjalikumalt uurima hakkasin jõudsin arusaamale, et need kured on vaja inimasustusest eemale viia, et nad harjuksid iseseisvalt ilma inimeste abita toituma ja võõrduksid kahejalgsetest sest tuli välja, et nood kurepojad, kelle vanemad juba arvatavasti pisikese rännuinstinkti küüsis olid, jäid mingil põhjusel sinna külavahele peatuma ja keegi oli siis neile mingil viisil hakanud kala pakkuma ja nii nad siis inimestega sõbrunesidki. Kuna need tiivulised olid aga juba kaks nädalat harjunud inimestelt toitu saama, hakkasid mõned kartma, et need kured ei lendagi ära...Mina pikalt ei mõelnud- krabasin kõige lähema kurepoja äkilise sööstuga kaenlasse ja panin ta autosse. Nüüd oli järg teise käes, aga võta näpust- see oli hulga ettevaatlikum ja vaatamata juppaega kestnud tagaajamisele mööda inimeste aedu ei õnnestunudki teda niimoodi kätte saada. Lõpuks lendas ta hoopistükis laternaposti otsa. No nüüd algas tsirkus! Kohalikud vene mammid olid väga aktiivsed ning hakkasid üksteisevõidu malakatega toda õnnetut posti, mille otsas kurg istus, materdama. Loomulikult ei teinud kurg sellest materdamisest väljagi ja passis posti otsas edasi. Mammid, kes oma tegevusest tulu tõusmas ei näinud hakkasid nüüd aktiivselt väikeste kivikestega isepäist lindu loopima aga õnnetuseks asus post külapoe lähedal ja juhuslikult sai üks kahest poe poole liikuvast mammist kiviga vastu kukalt aga õnneks midagi tõsist, peale väikese ehmatuse ja sellele järgnenud sõneluse see endaga kaasa ei toonud, küll aga lõpetasid tädid kivisõja. Külarahvaga nõu pidades surusin läbi oma seisukoha, et esialgu viin tolle kättesaadud kure ära ja hiljem kui see teine maharahunenud on tulen uuesti katsetama. Mõnede poolt tuli küll üleskutseid, et ma ikka mõlemad korraga püüaksin viia ja mõni isegi palus, et ma seda kinnipüütud lindu ära ei tapaks aga lõpuks suutsin ikka asjad niipalju korda ajada, et kohal olnud külarahvaga soojad suhted säilitanuna asusin siis lõpuks ühe kurega teele. Olin juba jõudnud ligi kolmekümne kilomeetri kaugusele kui helistati, et ka teine kurg on külarahva poolt kinnipüütud. No keerasin siis otsa ringi ja asusin tagasiteele. Autoga sõitmine oli mul muide tol päeval väga vaevaline sest autoradikas tilkus päris korralikult ja ma valasin umbes iga 15 kilomeetri järel radikasse vett juurde. Lõpuks jõudsin tagasi Alajõele kus kinnipüütud kure ümber oli juba kogunenud märksa suurem rahvahulk kui esimese kinnipüüdmise ajal. Jagasin siis seal ka külarahvale ornitoloogilist teavet lindude bioloogia kohta ja kummutasin arvamusi lindude talveune ja muu taolise kohapealt... Kui siis mammide-papide teadmistejanu rahuldatud oli sain jälle liikuma hakata. Viisin kured, kellest üks pappkastist väljasaanuna mu auto tagumise istme täis s...s, Kurtna ja Vasavere küla vahel asuvale heinamaale kus inimesi eriti ei liigu ja kuhu alles mõni nädal tagasi Kohtla-Järve vanadekodust saadud kure lahti olin lasknud. Veendusin siis ,et linnud saavad ka ise suurepäraselt toidu otsimisega hakkama ja suure rahulolutundega hakkasin kodu poole minema. Ise mõtlesin, et küll ma neid mõne aja pärast vaatama lähen. Jõudes koju, hakkasin ärajäänud lõunat tasa tegema. Kui ka see toiming tehtud oli hakkasin, ennast kontori poole sättima. Enne aga kui uksest välja jõudsin koputas naabripoiss aknale ja küsis midagi. Aga see mida ta küsis läks mu kõrvust mööda sest mu tähelepanu köitis taevalaotus ja seal tiirlevad ning järjest madalamale laskuvad valge-toonekured...Need kaks selli laskusid otse Tiidu maja katusele- üks teleka antennile, teine korstnale. Ilmselt hakkas neil kahel seal heinamaal igav... Tegin mõned pildid ja mõtlesin, et kui töölt tagasi tulen siis vaatab mis nendega edasi saab. Õhtul jalutasid mõlemad noorukid külavahelisel niiduribal ja kugistasid konni, vihmausse ja tigusid. Käisin siis külavahel inimesi palumas, et keegi neile jumalapärast toitu ei annaks- äkki tuleb nendel inimsõbralikel ja üldiselt tarkadel ning intelligentsetel lindudel aru pähe ning loodetavasti nad õpivad ilma inimeste abita elama... Linnud jalutasid külavahel ja selle ümbruses neli päeva, tulles sageli inimeste treppide juurde jne. Igatahes ühel hommikul kuulsin kuidas mu pohmas naabrimees oma ukse taga seisvale kurele lausus: „sahhadi” sest kurg ootas tõepoolest sellise ilmega ukse taga nagu ta oleks just äsja naabrimehe uksele koputanud.
Ühel hommikul kurgesid enam polnud...Ka järgmisel hommikul polnud neid näha. Mõtlesin, et loodetavasti said linnud aru, et neil tuleb ikka ise hakkama saada aga kus sa sellega. Esmaspäeval tuli juhataja ja teatas, et need tiivulised seltsimehed asuvad Koselt mõne kilomeetri kaugusel, ühes majaõues ning nuiavad seal toitu, reostavad õue ja treppi ning tikuvad isegi tuppa. No hakkasin siis asjaga tegelema. Lõpuks sain selle looga niikaugele, et koos looduskaitsekeskuse töötajaga asusime kurgi püüdma. Operatsiooniplaan „KURG” nägi minu nägemuse kohaselt välja selline, et püüame mõlemad linnud korraga kinnipüüda aga see ei läinud õnneks sest mu paariline polnud varem sellise püügiga tegelenud ja ei järginud mu õpetust julmalt ja külmalt kinnipüüdmise kohta aga see on muidugi arusaadav sest mina esimestel kordadel ka nii ei julgenud. Ühe linnu sain siis kätte aga teine hakkas meid lollitama. Võis üsna hea vaatepilt olla ,kuidas me maantee ääres heinamaal kurge piirame. Lõpuks lõime käega ja otsustasime koos pererahvaga arutades, et nad püüavad teda ise kätte saada kui see kurehärra peaks tulema toitu nuruma. Kui ära sõitma hakkasime, märkasin aga peeglist, et mingi valge ese lendas auto taha. Pidasin kinni ja nägin ,et see valge ese oli kurehärra kes nägi ,et tülikad püüdjad lähevad minema ja tuli tagasi oma „koduõue”. No siis algas suur meelitamisoperatsioon. Mina varjasin ennast auto taha sest kui kurg mind vilksmisi nägi tahtis ta kohe lendu minna. Lõpuks õnnestus pererahval see isepäine suleline puukuuri meelitada ja nii oli temagi meil käes. Panin ta autosse ja sõitsin siis Antsule, kes oli juba Nigula poole sõitmas, järgi ja andsin talle selle kangelasest inimestesõbra üle ning nii läks Antsu sõit turvakodu suunas edasi juba kolme kaasreisijaga sest lisaks kurgedele täiendasin tema liikuvat linnutaksot HÕBEKAJAKAGA- minu „lemmiklinnuga” .