Leidsin

Põhja piiril seisis pere
Kalevite kaunis kodu
Seisis Viru vete veerel
Ligi Läänemere laineid
Seal olid südid sakalased, olid visad virulased,
hakkajamad harjulased, ehitasid eluaset,
kinnitasid oma kodu Maarjamaa paesele pinnale.
Sinna oli nõrgunud nurmedele,
vajunud musta mulla rüppe palju verda virulaste,
ohtralt higi harjulaste, sakalaste silmavetta.
Tulid siis tunnil tusasel, ühel päeval pahemal,
nagu udu hulgumerelt, nagu rabast roostevesi,
soendid soolaugastelt, peninukid Peipsi tagant,
samakoorid Sarmaatiast, vantkad Vasknarva veeresta,
tiblakarjad tigedad!
Ilmsüütu südameveres nende lipud ligunesid.
Verekarva verstapostid teekonda tähistasid.
Suus olid suured lubadused, keeleotsas kinnitused,
paradiis pihku pisteti, taevas tasku tõotati,
suuga tehti suuri linnu, käega ei kärbse pesagi.
Süda aga ihkas hinge võtta.
Paremad pojad pandi mulda, tublimad tütred tapeti,
vagad veeti vangipõlve, süütuil valati südameveri,
sirbiga sihiti südamesse, vasaraga vastu vahtimist,
päike aga pealage põletas!
Käed olid kärmed kägistama, näpud nobedad nülgima,
sõrmed silmuseid siduma, väledad võllasse vedama.
Pead aga, olid pealekauba, ajud hoopis ilmaaegu,
mõistust ei mitte mõhkugi, tarkust ei tanguterakestki.
Aga äkki ja ägedalt, orjastajaile ootamatult,
tuleb tasumise tund! Tuleb kui tulista tuulta,
sajab kui verista välku, pikker pilvista põrutab.
Ei siis aita suured sõnad, ega päästa punalipud,
raadioga räuskamised, lootus loosungite pääle.
Kalevite kaunis kodu saab lahti soenditest,
peninukkide nuhtlusest, pääseb ära pärapõrgust,
saab vabaks suurest saastast.
TAAS VABAKS - VABADE JUURDE!
VÄGEVATE VÄÄRILISEKS!

Autor tundmatu.
Tallinnas 1969.a.
(Ära toodud E.Ranniku raamatus "Eesti vabaduse nimel")