Gaasitorust ja sellega seonduvast

Gaasitoru rajamise kampaania, mis juba mõnda aega on käinud täie auru ja ogarusega, jättes selle rajamise teooria väärtustega katmata, on nähtavasti lõpusirgele jõudmas. Peab ütlema, et päris raske on olnud selles küsimuses oma seisukohta kujundada – algul olin vastu, seejärel teatud kaugemaid poliitilisi eesmärke silmas pidades poolt ja nüüd jälle vastu.
Nüüd on nimelt ilmnenud, et see gaasijuhe oli veel sel kevadel kavandatud väljapoole Eesti akvatooriumi, kusjuures peaaegu kõik sellega seotud riigid olid sellega nõus(v.a.Poola), väljendades oma nõusolekut ka kirjalikult. Kuid millegipärast on viimaste kuude jooksul esialgse nõusoleku andnud riigid omi seisukohti muutnud ja jõudnud veendumuseni, et nende territoriaal-ja majandusvetesse see toru ikka ei sobi. Soome näiteks on nüüd äkki avastanud, et nende merepõhi pole juhtme rajamiseks sobiv, kuigi kevadel veel oli, Rootsis aga levivad erinevates ametkondades ringkirjad milles nüüd äkki, samuti vastupidiselt varasemale nõusolekule, öeldakse, et algse kava kohaselt Rootsi vetesse kavandatud gaasitoruga seotud platvormid ikka nende vetesse ei sobi ning eksponeerivad nüüdseks viseeritud plaani, mille kohaselt tuleks need platvormid Eesti territoriaalvetesse.
Huvitav, miks on varem hoopis teistsuguseid seisukohti omanud riikide arvamus nüüd 180 kraadi muutunud? Miks need riigid arvavad ,et sellest poliitilisest projektist mitte mingit materiaalset ega poliitilist kasu saav Eesti riik peab kõigega nõustuma ja kasu saamise asemel lubama oma koduukse lävele hoopis keskkonna-ja julgeolekuriskid?
Euroopa Liit liiduna ei ole Eesti Vabariigile tolle Putini-Schröderi seksika projektiga seoses mingeid nõudmisi esitanud ning Eesti riik ei peaks sellest lähtuvalt ka eriti tõmblema hakkama.On selge, et keeldudes uuringu- või ehitusluba andmast, satume me välispoliitiliselt kas varjatult või avalikult keerukasse situatsiooni, kuid minu arust kaalub keeldumine siiski kõik muud lahendused üles .Eesti riik ei ole kohustatud lubama ei oma majandusvööndisse ega territoriaalvetesse gaasijuhet selle tõttu, et Vanhanen ja mitmed teised tegelased seda enam omale ei taha. Ka meil võib merepõhi olla ebasobiv, meie vetes võib magada oma viimset und muinsuskaitse all olev kõigi merede –ja ookeanide vetevanade isa või mida iganes.
Igal juhul on selge, et kui mõnel Euroopa riigil, kellest üks näib arvavat, et nende ja Venemaa vahel olevate riikide identiteediks on tallalakkumine ja selgrootus, on kavandatava gaasijuhtmega seoses mõtetes helge tulevik, siis oma piiritu ülbusega akna, ukse, korstna ja nüüd siis gaasijuhtme kaudu teiste riikide poliitikasse tungival Vene Föderatsioonil on samuti selle projekti ning eriti veel selle realiseerumisega seoses omad helged unistused, kuid need on loomulikult sootuks teistsugused kui on näiteks buldogi mentaliteediga, Ribbentrop´i tegeval Gerhard Schröderil, kes soovitab aeg-ajalt Euroopa Liidul kõrvale jätta mõne üksiku riigi „natsionalistlikud huvid“.
Gaasitoru ja selle ümber käiv kemplemine tuletab jätkuvalt meelde, et Eestist kui iseseisvast riigist tahavad mitmed teised Euroopa riigid oma poliitikas jätkuvalt mööda minna ning seda tõdedes pole ka ime, kui me läheksime maailmapoliitikas kunagi tulevikus jälle käiku vahetusrahana – siis, kui olukord „nõuab“ .Sellest tulenevalt on Eesti riigi peamine ülesanne maailmapoliitikas oma tõsiseltvõetavust riigina järjekindlalt teadvustada ning oma iseseisvust põlistada. Iseseisvuse põlistamise all ei mõtle ma mitte seda, et Eesti kaitsevägi peaks alaliselt riigipiiril kaevikutes istuma, vaid esimesena seda, et meid kunagi endastmõistetavalt N-Liidu osaks arvanud välismaailmas(v.a. USA) tehtaks meie diplomaatide poolt piisavalt
tööd selle nimel, et Eesti riigi sisukus, olemasolu ning selle ajaloolistest iseärasustest tulenev poliitika oleks kõigile mõistetav ning teisena seda, et kõige muu kõrvalt on üks meie olulisemaid eesmärke meie riigi nähtava vanuse kasvatamine. Ja just nimelt nähtava vanuse kasvatamine, sest kuigi õigusliku järjepidevuse seisukohast oluline auväärne riigi vanus on
võib-olla meile muljetavaldav, ei saa öelda, et see on kogu maailma jaoks muljetavaldav, sest tuleb ikka tõdeda seda, et sageli venelase ja eestlase vahele võrdusmärki panev eurooplane, kes kuni riigivargusele ja töölt äraviilimisele pühendunud homo soveticuse eelviimase väljakujunemise astmeni Eestis 80-ndate lõpus polnud koolis õppinud, et baltlased üldse eksisteerivad, teavad siiani uduselt, kes või mis me oleme, ammugi ei teata midagi meie ajaloost vms.