Minu suitsetamise või õigemini mürgitamisega on küll nii, et kui ma veel mõnda aega seda meeliköitvat tegevust jätkan siis võin oma paremast- ja miks mitte ka vasakust jalast ilma jääda sest suitsetamisest põhjustatud verevarustuse häired mu paremas jalas on muutunud lausa krooniliseks, mille tõttu on üsna sageli mitu korda päeva jooksul pool jalast nii tuim, et vähe pole ja ega väikesed krambidki on üsna tavapärased. Teadupärast võivad selliste verevarustuse häirete tõttu hakata rakud surema ja seejärel, mõnda aega peale protsesside käivitumist võib igasugu põnevaid tõsiasju ilmneda, näiteks võibki ühtäkki avastada, et jalg on vaja maha võtta. Saksamaal pidavat 90% amputeeritavatest suitsetajad olema ja kuuldu kohaselt olevat ka meil mõnedel sellele va sigaretile andunud kodanikel suitsetamisest tingitud häirete tõttu jalad otsast kõksatud, huvitav kas ka mina saan nende punti...?
Kui mulle öeldaks, et kui sa nüüd suitsetamist jätkad, sured sa kindlasti 5-10 aasta jooksul ära siis ei mõtlekski ma maha jätta aga kui selgub ,et võin jalast või jalgadest ilma jääda siis jah, paneb mõtlema ja äkki ka tegutsema.
Ega siin ju midagi tegelikult imestada pole, et asjad niikaugele on jõudnud...Viimased viis aastat üks kuni kaks pakki rumbat või punast bondi päevas hakkab ikka varem või hiljem oma mõju avaldama, arvestades siinjuures veel seda, et kokku on mu suitsetamishullus kestnud kümme aastat.
Kas ma siis jätan maha? Ei tea - sõltub sellest kas mul pole kahju paljudes kohtades mulle omistatud esisuitsetaja tiitlist loobuda. Eks näis, loodetavasti ei juurdle ma niikaua kuni jalg ükskord äkki alt läinud on, muidu on see mulle samasugune ootamatus nagu esimese lume tulek igal aastal Eesti lumekoristajatele - alati tuleb see ootamatult,nii ootamatult et ei jõuta reageerida kuna ettevalmistused on tegemata, kuigi on teada ,et lumi võib tulla.Muidugi lumekoristajad võivad ju loota, et tuleb lumeta talv ja peale suure kisa ju muud ei juhtugi kui äkki ilmneb ,et ikka ei tulegi lumeta kuid mina vist ikka ei tohi niimoodi loota - et äkki ei jätagi maha sest võimalikud hädad äkki ikka ei tulegi...
Kui mulle öeldaks, et kui sa nüüd suitsetamist jätkad, sured sa kindlasti 5-10 aasta jooksul ära siis ei mõtlekski ma maha jätta aga kui selgub ,et võin jalast või jalgadest ilma jääda siis jah, paneb mõtlema ja äkki ka tegutsema.
Ega siin ju midagi tegelikult imestada pole, et asjad niikaugele on jõudnud...Viimased viis aastat üks kuni kaks pakki rumbat või punast bondi päevas hakkab ikka varem või hiljem oma mõju avaldama, arvestades siinjuures veel seda, et kokku on mu suitsetamishullus kestnud kümme aastat.
Kas ma siis jätan maha? Ei tea - sõltub sellest kas mul pole kahju paljudes kohtades mulle omistatud esisuitsetaja tiitlist loobuda. Eks näis, loodetavasti ei juurdle ma niikaua kuni jalg ükskord äkki alt läinud on, muidu on see mulle samasugune ootamatus nagu esimese lume tulek igal aastal Eesti lumekoristajatele - alati tuleb see ootamatult,nii ootamatult et ei jõuta reageerida kuna ettevalmistused on tegemata, kuigi on teada ,et lumi võib tulla.Muidugi lumekoristajad võivad ju loota, et tuleb lumeta talv ja peale suure kisa ju muud ei juhtugi kui äkki ilmneb ,et ikka ei tulegi lumeta kuid mina vist ikka ei tohi niimoodi loota - et äkki ei jätagi maha sest võimalikud hädad äkki ikka ei tulegi...

2 Comments:
Jäta ikka maha... Muidu tulen ja hakkan sinuga võidu suitsetama.
Võidu suitsetamisest ei tuleks vist midagi välja...:)
Postita kommentaar
<< Home