1988 aasta novembris otsustati luua Eesti töökollektiivide liit, milleks kogunes Tallinna linnahalli kokku ligi 3000 erinevate asutuste esindajat. Loodavat liitu nägi aga Rahvarinde juht Savisaar konkurendina ning nagu ütleb Tiit Made - Savisaar poleks olnud Savisaar kui ta ei oleks teinud katset asjade käiku suunata ning uut organisatsiooni oma kontrolli alla võtta.
Asutamisüritusele läks ka Savisaar. Rahvast oli palju ja Ülo Nugist asendavad kogenematud mehed kaotasid pea, mistõttu ei tahtnud asi kuidagi käima minna. Olukorra kasutas ära esireas istunud Edgar Savisaar kes otsustas, et tuleb hättajäänud seltsimeestele "appi" tõtata(juhtimine üle võtta) ning läks ja võttis presiidiumi laua taga koha sisse. Veidi aja pärast oligi saal tema meelevallas, kedagi teist ta enam löögile ei lasknud. Nugise meeskond oli meeleheitel ning nad helistasid Nugisele, kes teisel üritusel osalemisele käega lõi ja linnahalli tõttas. Nugise kohale jõudes tekkis umbes järgmine jutuajamine:

Nugis: "Edgar Savisaar!Mida see tähendab? Me ei ole nii kokku leppinud."
Savisaar: "Seltsimees Nugis!Seda saali mina enam teile kätte ei anna!Mina olen Edgar Savisaar. Kes teie niisugune olete?"

Hiljem üritas Ets korduvalt saalile näidata, et tema on peremees ning ürituse lõppedes üritas ta ka lõppsõna öelda. Peremeheks jäi aga siiski Nugis.

- Ülaltoodut on kirjeldanud Tiit Made oma raamatus "Ükskord niikuinii"