Päästetööde staabis 31.07-01.08

31.07.06 Hommik-Õhtu
Täna olen siis jälle liivjärve päästetööde staabis juhiabi. Kustutustööde juhiks on jällegi Urmas. Mõtlesingi, et selle juba ligemale kuu aega väldanud põlengu ajal olen vist Urmase, aga ka Jaaguga kõige rohkem koos töötanud-ja olnud. Sillet täna pole ja nii peamegi jälle Urmasega kahepeale päevakokkuvõtted ja isikkoosseisu arvestused ära tegema.
Peaks mainima, et mida lähemale lõpusirgele me kustutustöödega jõuame, seda nutusemaks meie lugu siin kisub sest kui näiteks veel nädal tagasi töötas siin töölõikudel stabiilselt saja inimese ringis, siis eile oli neid 30 ja täna 15...Muidugi oleks täna võibolla mehi rohkem kui üleeile poleks jälle Vaivaras uus koht kärssama hakanud...
Praeguseks põleb meil siin „hiilgeaegade” 305 hektari asemel küll 25 hektarit aga sellel järelejäänud pindalal põleb turvas väga sügavalt ja kohati ulatub põlemine põlevkivi kihini.
Seda, et meie tööpõld siin visalt kuid juba silmnähtavalt kokkukuivama hakkab on tunda ka staabitöös sest nii rahulikku päeva nagu täna, pole varem siin olnud. On isegi aega Wordi blogi kirjutada:) Veel nädal tagasi sai siin joostud nagu orav rattas. Olen siin olnud vooliku otsas, staabi autojuht, logistikute abi, lõigujuht, staabikirjutaja ja nüüd siis teist korda päästetööde juhi abi. Nagu ikka, kui tegevust palju pole mõeldakse igasuguste asjade üle ja nii minagi siin täna ,üle hulga aja, hakkasin jälle mõtlema... Muidugi minu puhul on pärast keerulisi sündmuseid liigne mõtlemine vastunäidustatud aga noh...jah... Viitsisin arvestada ,et selle 23 päeva jooksul mis ma siin kokku olen olnud, viisin siinsetesse töölõikudesse sööki üle 40 korra+ varustuse ja meeste vedu ning muud sõidud...Kokku ei viitsi neid sõite arvestada ja ega vahet polegi kui palju aga üks on kindel: pärast tulekahjut ma oma nägu siiakanti vabatahtlikult ei näita.
Nagu eelmises blogis juttu oli on suitsetamisega asjalood sellised, et suitsetan ja selle möllu ajal on minu suitsu tarbimine mitmekordistunud... Aga, seda loobumise mõtet ma maha pole matnud ja äkki koidab ükskord päev kus ümbritsev keskkond, emotsionaalne seisund ja muud tegurid aitavad mu sellest pahest loobuda. Tuli just meelde, et on vaid üks inimene kelle juuresolekul ei tule mul isegi suitsetamise himu peale ja tema juuresolekul ma ka viimastel kuudel pole tossanud. Oleks kõik inimesed mu ümber sellise auraga siis oleks mahajätmine ka lihtsam:)
Staabi valvekoer Pluuto jäi täna hommikusöögile lootusetult hiljaks. Hakkab vist ka ära väsima ja magas ilmselt sisse:D Söögist ta ikka ilma ei jäänud. Andsin talle eilse prae, millest ta sõi esalgu ära vaid pihvi. Ülejäänut ta algul ei tahtnud ja vahtis minu poole sellise pilguga, nagu tahtnuks öelda „söö ise oma kartulit ja kastet” aga kui ta siis nägi, et ma talle teist pihvi ei anna, hakkas ta ka ülejäänud praadi sööma.

31.07-01.08 Õhtu-Hommik
Õhtul läks meil olukord keerulisemaks. Mitmes varem kustutatud lõigus hakkas pinnasest välja tulema tulekoldeid, mille kustutamine oli ressursside vähesuse tõttu raskendatud. Urmas läks ise kella üheksa paiku lõikudele olukorraga tutvuma ning mina jäin staapi. Staabi telefonile helistas mitu vabatahtlikku abipakkujat, kelle hulgas oli ka venelasi ja mina sain isegi enam-vähem normaalselt tolle vene keele rääkimisega hakkama. Päeval tunnustasid vene mehed igatahes mu venekeele oskust ja ütlesid, et kui tulekahju läbi on siis selleks ajaks on mul see keel selge:)
Kella 01.00-i paiku käisin teisest lõigust Rakvere komando mehi ära toomas, peale mida kobisin autosse, et veidi tukkuda, sest ega pimedas ju nagunii midagi eriti teha ei näinud. Pidin küll mõne tunni pärast ärkama ja ühte ülesannet täitma minema aga Urmas ei ajanud mind üles ja nii siis sain ca 4 tundi oma autos magada. Hommikul olin veel staabi juures ning samuti olin seal ka päeval ja täitsin mitmeid erinevaid ülesandeid kuni kella 22.00-ni. Vahepeal jõudsin isegi Jõhvis käia.