Täna siis üritasin kontoris oma tegemata jäänud tööde otsi mingitmoodi kätte saada aga loomulikult see ei õnnestunud sest põlengute kaartide koostamine, mis mul kõrvaltööna käsil oli ei läinud nii nagu vaja ja sellele kulus rohkem aega kui plaanitud. Päeval tegin tiiru liivjärve päästetööde staapi kus asendasin veidi aega logi pidajat, siis tagasi kontorisse ja peale kuut jälle liivjärve äärde. Kui seal põlengul mõned Rootsi kodakondsusega eestlased töölõiku sain viidud ja ka kaitseväelaste raadiosaatja mure ära lahendada aitasin, helises telefon. Helistaja, kes vaevaliselt eesti keelt rääkis teatas, et Ahtmes on mingi vigane kirju lind tee ääres... Kui siis sinna Ahtmesse lõpuks jõudsin teatas üks tädi, et see lind lendas juba ära...
Juba palju õhtuid järjest jään ma magama nii nagu ma oleks täitsa purjus ehk siis sedasi, et jään kodus hilisõhtul-ööl magama suvalistesse kohtadesse ja seda kuidas ma nendest juhuslikest kohtadest oma voodisse lõpuks jõuan, ei mäleta. Hommikuti ärgates on aga selline enesetunne nagu oleks pohmakas kuigi eelmisel päeval ei joonud. Hajameelsus on ka haripunktis. Ükspäev WC-s käies unustasin oma koti sinna ukse taha ja koristaja oleks pommihirmus peaaegu demineerijad välja kutsunud aga õnneks ta seda siiski ei teinud sest keegi julge kolleeg uuris ise järgi ,et lõhkekehaga selle koti näol tegemist pole...
Nüüd siis head ööd, sest tunnen, et hakkan jälle ära vajuma.