Neljapäeval olin siis liivjärve päästetööde staabis päästetööde juhi abi+ staabikirjutaja. Ega selles midagi erilist küll polnud sest olen selliseid ülesandeid ka varem täitnud. Päästetööde juhiks oli Urmas. Päev möödus enam-vähem rahulikult aga öö oli veidi erksam. 23.30 paiku läks Urmas Agusalu päästetööde staapi varustust tooma. Mina jäin liivjärve staapi päevaseid kokkuvõtteid tegema. Umbes kella ühe paiku olin aga äkitselt pilkases pimeduses - elektrigeneraatoris oli kütus otsa saanud.Kõik kes enne staabi ümbruses olid olnud, olid aga parasjagu töölõikudel ülesandeid täitmas ja nii tuli ilma kõrvalise abita hakkama saada. Hakkasin siis käsikaudu staabibussist taskulampi otsima, et näeks minna kütust generaatori paaki valama. Samal ajal kuulsin, et allesjäänud õhtusöögiportsude pool käib mingi sebimine - no selge, see isehakanud staabivalvur, koer Pluuto kindlasti. Läksin siis pimedas, käsikaudu ja mitu korda komistades "söökla" poole ning hakkasin noid toidukarpe staabibussi juurde tassima, sest sinna Pluuto ei julge tulla. Kui siis tassimisega ühelepoole sain, hakkasin tegelema ka valgustuse taastamisega mis ilma igasuguste viperusteta ka õnnestus ja taassüttinud valguses nägingi ma loomulikult Pluutot kes mult tänutäheks paar lihapirukat sai - selle eest ,et ta nii aeglane varas oli ja midagi minema ei jõudnud tassida:)
Kella kahe paiku tuli Urmas tagasi ja seejärel sain mõneks tunniks magama minna. Magasin autos ja kuna seal oli külm siis jätsin muidugi mootori tööle. Kui mind peale nelja üles aeti, olin suurest soojast üleni higine ja autost välja tulles hakkas kohutavalt külm. Urmas ise läks vaatluslennule, mina jäin staabi ümber tiirlema sest külma tõttu ei tulnud staabibussis istumisest esialgu midagi välja.
Selle tulekahju ajal olen muide veel rohkem tossama hakanud kui enne...Kohv, suits, magamatus- ei tea kui kaua niimoodi vastu peab? Aga loodetavasti kuidagi peab vastu.