Normaalsest, igapäevasest elust juba peaaegu võõrdununa üritan uuesti õppida blogisse kirjutama...Veits raske on sest sõnad ei taha nagu kuidagi õiges järjekorras tulla ja mõtted on visad sõnadeks saama. Mina ei tea miks minul see keskkonnavahetus alati üle kivide ja kändude peab minema...
Mõtlesin, et küll mul on ikka vedanud ,et leidub selliseid teed näitavaid ingleid kes mind enese teadmatagi kuidagi juhivad ja vajalikul hetkel igasugustest kohtadest ära tirivad. Eilne Dagö kontsert oli loomulikult lahe, ainult ,et see oleks võinud olla ajal mil ma juba tavapärase eluga harjunud olen aga samas see ka aitas tunnetada, et midagi muud peale tulekahju on ka olemas. Ja uni oli mul eelmisel ööl Elvas nii hea, et sellist pole juba ligemale kolm nädalat nähtud:) Muidugi unustasin ma eile Ida-Virumaalt ära sõites kaasa võtta hambapesemisvahendid ja mõne muu vajaliku asja ning tagasi Ida-Virusse jõudes avastasin, et mu jope jäi M, autosse...No mis teha kui ajud veidi põrutada on saanud:@
Täna koju jõudes rõõmustas mind mu auto mis oli üleöö suurest kõntsast vabanenud. Nüüd saab vähemalt täna-homme ilma süümekateta sõita aga kahjuks võib see sõiduriist juba mõne päeva pärast samasugune turbakänkar olla nagu ta veel eile oli...
Avastasin, et mu toas on kuhi lugemata ja pooleldi loetud raamatuid- ei tea millal need ükskord loetud saan...Kuulamata on ka uued plaadid mis mitu nädalat tagasi ostsin ja kõik mu plaanipärane töö on tegemata...Oh jah, aga ega kedagi teist peale iseenda kõiges selles mahajäämuses süüdistada ei saa sest ega ju keegi mind otseselt ei sundinud päevade ja ööde kaupa tulekahjul olema. Samas ei kahetse ma seda väikest panust, mida ma tule kustutamise organiseerimisse andsin. Mõtlesin, et ilmselt niikaua kui mul pole peret, tüdrukut või sellist töökohta mis välistaks terve suve läbi tules möllamise, jään ma mööda metsatulekahjusid tiirutama, nagu ma olen seda teinud viimased üheksa suve.