Tänasest läks mu vend sõjaväkke ja oli päris huvitav kõrvalt jälgida kuidas ta selleks valmistus... Oli päris kahju vaadata seal väeosa värava taga ootavaid kutsealuseid... Seoses seekordse ajateenistusse kutsumisega tuli meelde kuidas minu enda ajateenistusse minek mõni aeg tagasi toimus.
Mina hakkasin ettevalmistusi sõjaväkke minekuks tegema ilma igasuguseid kutseid ootamata sest teadsin, et on vaja ära käia ja pole mõtet sellega venitada. Enne nende ettevalmistuste lõpptulemuseni jõudmist tuli mul läbi käia pikk kolgata tee meie arstiderägastikus. Selle kolgata tee põhjustas mu seljahaigus mida arstid nimetavad skolioosiks. Selle imeliku nimega haiguse tõttu oleksin võibolla ka sõjaväest pääsenud kui arstid oleksid söandanud määrata täpse haiguse staadiumi...Viimasel(neljandal või viiendal korral) korral arstliku komisioni esimehe juures käies, tahtis ta mu uuesti ortopeedi juurde saata aga mina ajasin näpud püsti ja ütlesin ,et aitab küll, et käin ära ja mis vahet seal on kas mu haiguseuss on esimeses või teises staadiumis.
31. augustil 2004 kella kaheksaks olin Kohtla-Järvel, riigikaitseosakonnas kus meid, kutsealuseid bussi peale pandi. Buss viis meid Tallinna lähedale Kosele, Tallinna Üksik- Päästekompaniisse mis oli määratud kutsealuste laialijaotamispunktiks. Nii kui selle mainitud asutuse territooriumile saime kadus peast igasugune mõtlemisvõime, kogu tegutsemine käis meil instinktiivselt karjuvate seersantide käskluste järel. Ühest kohast teise tuli liikuda joostes. Kõigepealt tuli joosta kuhugile oma nime kirja panema, seejärel lippasime varustuslao juurde kus meile pidi väljaantama vorm. Kuna mõned tegelased ei suutnud seal lao sissepääsu juures korralikult rivis seista, pidime pärast ühe korratust märganud ülema käsul oma järge ootama toenglamangus. Kui lõpuks vormi kätte saime ja selle selga ajasime tuli minna riviplatsile ja liituda varem kohale jõudnutega, kes juba aktiivset rivitrilli said. Tagantjärgi mõeldes oli ikka jube küll. Seal riviplatsil aga polnud meil üldse aega millegile mõelda, vaid tuli hoopis jälgida, et pöördeid õieti teeksime sest vale liigutusetegemise eest rivis tuli meil kollektiivselt kiirjoostes aiani ja tagasi joosta. Kui saapapael juhtus nähtavale tulema, olid karistuseks kätekõverdused jne.Rivitrill kestis seitsme-kaheksani õhtul, mil lõpuks hakati väljahüüdma nimesid. Lõpuks jõudis järg ka minuni ja läksin oma nime kuulmise järel rivvi kus seisid Kohtla-Järvele saadetavad. Kui kõik kokkukogutud olid, käsutati meid territooriumilt välja kus oli ootamas transpordivahend Zil...irv. Ronisime kõik siis tolle auto kasti ja peale mõningasi sekeldusi algaski sõit Ida-Virumaa poole. Sõidu ajal hakkas veel vihma sadama ja need (mina kaasaarvatud) kes kasti serva pool istusid said läbimärjaks sest see soolane vesi pritsis päris mõnusalt sealt rataste alt meile sülle. No millalgi jõudsime siis kohale sinna Jõhvi Üksik-Päästekompaniisse, mis küll asus Kohtla-Järvel, ning algas noorsõduri vett ja vilet täis elu.