Latihoidja

Täna aitasin A-l teha nivelleerimistöid, olin latihoidjaks ja abis muudes tehnilistes toimingutes. Alustasime hommikul kell 9 ja lõpetasime pealelõunal, nii et arvestatav osa päevast on olnud sisustatud. Mõõdistamisel kasutas A digitaalnivelliiri ja mina hoidsin punktides koodlatti. Aga miks ma sellest üldse kirjutan. Nimelt sellepärast ,et meenus et olen ka ise nivelleerimistöid teinud ja mitte lihtsalt latihoidjana. Nimelt Luua koolis geodeesia praktikal. Täna tegime muid töid aga toona Luual sai nivelliiri abil kraavi projekteeritud ja vastupidiselt tänasele oli meil kasutada päris muinasaegne aparaat. Näiteks kui digitaalnivelliir on kompensaatori ja sisearvuti mäluga mis võimaldavad kauguse määramist koodlatini ja sellelt automaatset lugemite tegemist, kõrguskasvu arvutust ja selle kõige salvestamist siis see poolvigane kolu mida meie kasutasime ei arvutanud-salvestanud ega mõõtnud midagi ja koodlati asemel oli tavaline kahepoolne nivelleerimislatt mille lugemite vahe(edasi-ja tagasivaade ehk igale punktile 4 lugemit) tuli käsitsi välja arvutada ja kohapel paberile kirja panna, punktide vaheline kaugus tuli aga mõõta teraslindiga. Projektsioon koos arvutustega tuli teha käsitsi, mitte ei joonistanud seda arvuti jne.Mäletan veel hästi seda novembripäeva kui neid töid tegime. Kursus oli jagatud kruppideks, igale grupile oma töö. Mind määrati oma grupivanemaks ja meie objektiks sai üks teeäärne lõik. Teised millegipärast tundsid ennast nivelliiri käsitsemisel ebakindlalt ja nii sain mina aparaadi taha, teised mõõtsid lindiga ja valmistasid maa –ja tunnusvaiu. Pärast seda valmistasin kogutud andmete põhjal projektsiooni, mäletan, et sellega oli üksjagu mässamist, enne kui see korralikult valmis sai. Tollest novembripäevast on veel üks omapärane mälestus kuid see selleks.Aga tuleb tunnistada ,et toonase nivelliiri kasutamise ja nivelleerimise meetodid olen küll ära unustanud sest mul pole neid kordagi vaja läinud.