Viimane tööpäev

Viie aasta tagusel kevadel lõpetasin Luua kooli. Kuigi olin selleks ajaks enda vanuse kohta üsna pikka aega palka saanud, oli see siiski olnud ajutiste töölepingute ja töökorraldusaktide alusel saadud palk, vaja oli midagi kindlamalt. Mulle lubatud metsniku kohta ma ei saanud sest selleks ajaks vabu kohti enam polnud. Nagu ka eelneval neljal suvel, töötasin ka sel suvel ajutise töölepingu alusel metskonna tulevalvurina, midagi kindlat silmapiiril ei olnud ja ausaltöelda ei osanud ise otsidagi sest, et küla oli minust vorminud väikese küla inimese ja arvasin, et kuidagi midagi kindlamat ikka sealt metskonnast sülle kukub. Saabus sügis ja tulevalve sai läbi. Hakkasin metskonnas tegema kõike, olin esialgu nö kokk-kondiiter- keevitaja, vaid viimane kuu enne sealt lahkumist tegelesin ühe kindla tööga- kluppisin nimelt kuu aega järjest lageraidesse minevaid puistuid, ihuüksi, kõrvus närvidele käiv elektronklupe pininin. Võibolla olekski jäänud elu lõpuni lankidele puu-puu haaval kluppima, kui ühel päeval poleks M rääkinud, et keskkonnateenistusest oli helistatud ja minu kui võimaliku spetsialisti kandidaadi kohta küsitud. Ei mäleta kahjuks kõiki üksikasju kuid meenub, et U käis mu juures mitu korda jutul kuni asjad nii kaugele said ,et 2003 aasta detsembris tulin siia valgesse majja tööle, esialgu nooremspetsialistiks kuna 21 eluaasta polnud veel täitunud.Esimesest päevast on kõige paremini meeles Kristi kes ütles „ nii tore, et sa J meie majja tööle tulid.“
Tööülesannetega tutvumise kõrvalt sain ühena esimestest asjadest selgeks siinse kohvi tegemise protseduurid, sain nendest õpetustest nii kõva põhja alla, et juba mõne aja pärast kutsuti mind „ülemkeetjaks“ sest, et olin hommikuti esimene kes kohvimasina tööle pani ja kelle kohv enamikule meelepärane oli(doseerisin ilmselt õieti) ning kes alati seda päeva jooksul juurde tegi, ka siinsete sünnipäevalaste palvel valmistasin sünnipäevalaudade jaoks kohvi, kuid see selleks. Kuigi mul tööle tulles juhilube polnud ja teenistusautot seetõttu kasutada ei saanud, anti mulle ikka tööpiirkond mille omavalitsustes tuli teatud ajal käia metsaomanikke vastuvõtmas. Kui ühes omavalitsuses käimisega polnud enamasti probleeme ,siis kahte teise pidid kolleegid mind sõidutama, enamasti tegi seda U, kes vajadusel mind ka metsa objektile sõidutas. Enamuse ajast olin aga kontoris kus mu üheks töömahukamaks ülesandeks oli metsateatiste registrisse sisestamine – see oli üsna üksluine ja tüütu tööülesanne kuna sisestada tuli kõigi spetsialistide menetluses olnud metsateatised mida just vähe polnud. Millalgi kevadel sain autokooliga ühelepoole ja peale seda ka ametiauto teenistusülesannete täitmiseks. Sellest hetkest alates sain täiemahuliselt oma tööülesandeid täitma hakata. Pärast kaheksat kuud siin majas töötamist, tuli sama pikaks ajaks minna kaitseväkke aega teenima. Ausaltöelda oli plaan tagasi mitte tulla sest vaatamata heale kollektiivile see avalik teenistus mind eriti ei köitnud ja ka muud asjaolud tõmbasid rohkem mujale aga asjad läksid mitmesugustel põhjustel veidi teisiti ja nii ma siia tagasi tulin ja peab ütlema, et tookord õieti tegin. Palju häid mälestusi on siintöötatud ajast ja samuti ka traditsioone mille asemele on praegu raske midagi leida. Ei saa aga ka öelda, et siin töötatud aastad oleks kergelt läinud, arvestades eriti seda, et juba siia majja tööle tulles ei teinud ma vahet töö ega puhkeajal ja nõudsin endalt alati kvaliteetseid töötulemusi nagu metskonnas ajutiseid töidki tehes ja peab ütlema, et seetõttu nõudsid mitmed teisedki minult rohkem. Nii sai tuleohtlikul perioodil õhtuti-öösiti ja puhkepäevadel oma tööpiirkonnas puhkenud tulekahjudega tegeleda, vigaseid linde ära transportida- kas siis koju või mõnda varjupaika ja sageli kõige muu kõrvalt nende eest kodus hoolt kanda, sai päeval kontoris mööblit tassitud või kokkupandud, kedagi kuhugi sõidutatud ning seejärel õhtul oma tähtajalisi põhitööülesandeid täidetud ning millalgi tuli ka oma hobide ja koduste asjadega tegeleda...Viimase pooleteise aasta jooksul hakkasin ära väsima ja muutusin aina ükskõiksemaks ning kvaliteet langes kõiges kolinal, leidsin ,et uut hingamist on vaja aga kui seda vaja on siis pole see muidugi võimalik. Nüüd saan selle hingamise ilma, et ise oleks seda just sellisena ettenäinud aga mis teha. Kõige rohkem on kahju kolleegidest lahkuda, eriti oma valdkonna ja looduskaitse omadest. Meenutasin, et juba mitu aastat pole ma vist ühtegi töömuret koju kaasa võtnud sest suure osa kolleegidega suhtlemisel on need nagu iseenesestmõistetavalt siia seinte vahele jäänud, vaevalt ,et igalt poolt sellist kollektiivi leiab.
Menetlen siin veel viimaseid metsateatisi.Kokku on saanud neid siin menetleda üle 750-ne, tuhandete kirjetega aga see selleks, tehtud töid siin numbriliselt kokku arvutama ei hakka sest number ei näita sellekohapealt eriti midagi.
Eile oli meil siin lahkumispidu kus meid kolme minejat ilusasti meeles peeti. Räägiti ilusaid sõnu ja oleks ka ise tahtnud ühtteist head öelda aga jäi ütlemata kuna tundsin, et võin sõnadega mitte lõpuni jõuda. Pidu läks parema tervisega kolleegidel õhtul linnapeal veel edasi mina aga olin selleks liiga väsinud:), ilmselt on viimaste nädalate pinge oma töö teinud.
Aga aitab, aeg viimased asjad siin korda sättida ja inimeste, oma kabineti ja selle majaga hüvasti jätta...Imelik mõelda, et enam siia nagu oma koju ei saa tulla ja imelik mõelda,et alates järgmisest nädalast kuni ei tea mis ajani mul midagi tarka teha pole, aga jah, ega koondamisekirves sellest kõigest ei hooli.