Eile sai pikemalt koeraga hulkumas käidud. Tegelikult ei kavatsenud ma seda nii pikalt teha kuid just siis kui kavatsesin tagasi kodu poole lonkima hakata kuulsin püssipauke. Jäin kuulama.Kuulasin ja kuulasin kuid midagi aru ei saanud- paugutamise sagedus oli üsna tihe, kuid lasud tulid ilmselgelt ühest relvast. Mõtlesin, et ega salakütt nüüd nii loll ka pole, et päise päeva ajal keset metsa kõmmutab ja vaevalt, et ta nii pika kõmmutamise järel loomale pihta ei saa, kaitsevägi aga tavaliselt puhkepäevadel siin ei harjuta ja pealegi on tavatu et kaitseväelased õppusel ainult ühe relvaga nii pikalt kõmmutaks, ainuke asi mis reaalne näis ,et keegi jahimees teostab oma relva sisselaskmist. Süda ei andnud ikka rahu ja otsustasin asja uurida. Paugud kostsid linnulennult umbes 2 kilomeetri kauguselt ja nii ma siis astusin umbkaudu sinnapoole. Olin juba kilomeetri jagu mööda noolsirget metsateed astunud kui märkasin ees, umbes 400 meetri kaugusel, inimeste rivi, paugud kostsid neist paremalt ca poole kilomeetri kauguselt... Mõtlesin ,et kes kurat need veel on- ajujahi aeg on juba läbi, sõjaväelased ei tohiks need olla, silm ka ei seletanud nii kaugele, et näha kellega tegu on. Korra käis peast läbi mõte ,et pagana Oru salakütid on äkki oma vanad traditsioonid kasutusele võtnud ja harrastavad jultunult ajujahti...Kahtlusele, et tegu võib olla paharettidega, viitas ka see, et nad peale minu poole vahtimist kiiresti ära kadusid. Umbes samal hetkel kui mehed (või naised) ära kadusid hakkas ühe relva laskudele lisaks kostuma ka püstoli laske ja lõhkepakkettide plahvatusi- no ikka mingi sõjaline õppus mõtlesin. Jõudsin siis lõpuks sinna kus mehed seisnud olid ja siis oli selge, et tegemist oli kaitseväelaste või kaitseliitlastega sest seisjatel olid jalas olnud äratuntava mustriga kaitseväe kummikud. Kuulatasin veel veidi seda paugutamist ja siis oli selge, et paugutamise kohas oli mingi "vastase" objekt ja teel seisnud võitlejad olid ilmselt luurepatrullis ülesandega see objekt üles leida, olen ka ise seesuguseid ülesandeid täitnud, ainult et vaenlane pole siis nii kärarikas olnud. Noh, kõik oli selge ja otsustasin kodu poole astuma hakata. Mõtlesin ,et mööda teed ei viitsi enam astuda ja otsustasin minna mööda tuttavaid metsasihte ja heinamaid, koduni oli umbes 6 kilti. Peale veidikest astumist jõudsin tuttava heinamaa serva ja seal otsustasin kopsusid turgutada. Märkasin suitsu pahvides, et reinuvader va hiirekütt on minust umbes 200 meetri kaugusel jahipidamise tuhinas, mu koer aimas sama aga ei näinud sest rohi oli üsna kõrge, igaljuhul keksis ta rihma otsas nagu segane. Hakkasin siis heinamaad ületades rebase poole liikuma, muidugi mitte selleks ,et teda ära ajada vaid selleks, et ühe metsasihini jõuda, mida mööda kavatsesin raudteele välja liikuda. Rebane siis muidugi nägi meid ja kadus nagu tuulispask metsa poole. Jõudsin raudteele ning hakkasin kodu suunas liikuma. Veidi aja pärast vaatasin selja taha ja nägin ülesõidu kohal varem nähtud võitlejaid kes näisid tahtvat mulle järgi liikuda, ilmselt olid nad hämmingus sellest kuidas ma sinna sain, igaljuhul tundusin ma neile kahtlane(kes see tavaline inimene ikka niimoodi mööda metsi liigub) ja nad keerasid ruttu raudteelt metsa. Mina aga astusin koos koeraga rahulikult kodu poole. Vahetult enne koduküla lähedusse jõudmist nägin neid veel korra kaugelt ja siis, veidi aja pärast, kostsid kõmakad- võitlejad komistasid varitsuse otsa.Mõtlesin - loogiline ju et seal varitsus oli, oleks te minu järgi tulnud oleks ma teid hulga vähema vaevaga igasugu varitsustest mööda viinud.

Pärast kodus meenus, et sel nädalavahetusel pidi toimuma mingi Narva malevkonna taktikaline õppus ja ilmselt nad viisid nad selle siinkandis läbi.