Kas mu senine elu on turvaline olnud?

Viimasel ajal on minu lähitulevikku silmas pidades küsitud, et miks ma oma turvalise eluga mõneks ajaks hüvasti jätan ja mõnda aega senisest elust ohtlikumat elu elada tahan... Mis ma siis oskan öelda? Ma arvan, et see senine elu pole kaugeltki nii turvaline olnud kui pealtnäha paista võib. Võtkem näiteks kasvõi need ligi 100 metsatulekahju kus ma kümne aasta jooksul olnud olen ja kus on alati olnud oht ,et kuumuse tõttu võib aktiviseeruda mõni maapõues olev sõjaaegne lõhkekeha mis plahvatades palju pahandust teha võib. See ei ole teoreetiline spekuleerimine vaid nii tõesti võib juhtuda ja nii on ka vahel juhtunud, lihtsalt siiani on vedanud. Meenutasin siin neid metsatulekahjusid kus on olnud tegemist lõhkekehadega. Kõigepealt meenus 1999 aasta suvel ühes männinoorendikus asetleidnud tulekahju. Tassisime pumpa ja voolikuid autost ca. 300 meetri kaugusel oleva jõe äärde. Juba pumba käivitamise ajal kuulsime kuidas põlengualal hakkasid plaksuma sõjaaegsed padrunid ja granaadisütikud. Pumba töölesaamise ajaks oli aga tuli sedavõrd suureks paisunud, et oli valida kas läbi paukuva põlenguala kiiresti varustust juurde tuua, või siis mõne aja pärast pealetungiva tule survel jõkke hüpata – valisime esimese variandi. Samal suvel, pärast väsitavat tulemöllu Niinsaare rabas, kuhu me ööseks jäime, tukkusime A-ga hommikuni pumba juures, millest ca 5 meetri kaugusel „pesti“ järgmise päeva lõuna paiku välja granaat... Kõige värvikamalt on aga meeles põleng 2002 aasta suvel Kurtna soos. Kustutasin tookord ühel juulikuu päeval, koos kahe tuletõrjujaga soopõlengut. Olime jõudnud põlenguala lokaliseerida ning asusime teostama järelkustutust kui ühtäkki jäi tuletõrjeauto kinni. Autojuht lasi tsisternist vee välja, et auto kergem oleks kuid sellest polnud abi- masin istus ikka mülkas kinni. Ei jäänud muud üle kui jooksin umbes 2 km kaugusel asuvasse karjääri, et traktorit appi paluda. Lõpuks leidsin ühe buldooseri, mille juhiga sündmuspaigale loksusime . Kogu see jamamine oli aga võtnud üksjagu aega ja andnud hõõguvale turbale parajalt aega sambla kuivatamiseks ja selle uuesti süütamiseks. Nii, et selleks ajaks kui buldooserijuhiga kohale jõudsime leegitses tulekahju juba uue hooga, liikudes kinni istuva auto suunas. Ei jäänud muud üle kui hakkasime ühe päästjaga kahekesi okstega leeke materdama, autojuht ja buldooserijuht jäid kinniistuva auto juurde askeldama. Materdasime tulekahju vasakut tiiba, päästeametnik liikus okstega vehkides frondi poole, mina vastupidises suunas. Ühtäkki käis üks kõmakas ja meie vahelt, mis võis olla kõige rohkem 15 meetrit, tõusis taeva poole ca 5 meetrine mullasammas – plahvatas ilmselt granaat mille korpus oli tõenäoliselt nii läbiroostetanud ,et kilde sellest ei eraldunud, mistõttu jäime ka meie terveks. Jätkasime oma tegevust kuni leegid maas olid. Otsustasime veidi puhata. Pärast hingetõmbamist otsustasime minna põlenguala serva lähedal olevale künkale, et kahjutulest haaratud alast parem ülevaade oleks. Vaevalt olime künkale jõudnud kui kohas kus 5 minuti eest puhanud olime käis üks korralik kõmakas ning mürsukillud lendasid üle meie peade puutüvedesse – seekord oli lihtsalt õnn meiega.Sellelt põlengualalt leidsid demineeriad hiljem veel üle kümne lõhkemata lõhkekeha. Ka 2006 aasta suvel, kui juhtisin ühel ööl püstijalu magades kustutustöid valgejärve ääres, käis põlengualal ajuti päris korralik lahing kuid midagi hullemat õnneks ei juhtunud. On tulnud ka kottpimedal ööl okstega leeke materdada kohas kus lisaks mõnele paugule kukkusid ka „ nähtamatud“ puud mille eest ei oska pimeduses kõrvale põigata ning kus oli oht, et leekidest pimestatud silmadega võid põlenguala servas vehkides põhjatusse mülkasse astuda.Muide, kõrvalepõikena mainiks, et kevad –ja suvelõpuöödel asetleidvatel tulekahjudel ei ole sugugi nii et mets on tulekahju ümruses valge – valgust jagub vaid meetri-kaheni tulekahju servast. Kõige parem on öösiti kustutada kesksuvel kui ööd valged on.
Eeltoodud näited on näited mitmete teiste taoliste juhtumite hulgast. Lisaks lõhkekehadele on tulekahjudel suureks ohuks ka langevad puud. Meenub tulekahju kustutamine mätasjärve ääres kus tuli rohkem taevasse kui maha vaadata sest puud kukkusid pidevalt ja et mitte puu alla jääda oli vaja jälgida milline puu järgmisena kukkuma hakkab .Hiljem oli seal tükk tegu, et seljataga mahalangenud puude alt voolikuliine kätte saada.Öistel kustutustöödel on aga langevad puud üheks suuremaks ohuks mitmete teise ohtude hulgast. Ka suits on tulekahjudel üsna ohtlik - lisaks kõigele muule olen oma tegutsemise esimestel aastatel korra ka vingumürgituse saanud. Olen tuleluuret tehes tundide kaupa olnud paksu suitsu sees kus nähtavus on mõnedes lõikudes vaevalt meeter olnud, mille tõttu on suunahoidmine mõnel põlengul üsna raske olnud. Paaril suurpõlengul, kus hommikune tihe udu oli suitsuga segunenud, polnud muul moel võimalik suitsust välja tulla kui käsikaudu, st vooliku järgi ja seda üsna pikka maad.Ka leegid ise on mõnel põlengul võrdlemisi ohtlikud olnud, ükskord siis kui äärepealt tulle jäänud autot päästsin, teinekord oli kastjärve ja liivjärve vahel ,(samal põlengul millest allpool ka õhust tehtud foto) kui tuleluuret teostades märkamatult ladvatule teele ette jäin. Sügavalt põlev turvaski pole just kõige ohutum. Olen korduvalt hõõguva turbatuha sisse astunud, mistõttu on mu jalad mitmel korral kõrvetada saanud.
Aga aitab tulekahjudest!Lisaks tulekahjudega tegelemisele on mul olnud ka muid tegevusi mis ka just kõige ohutumad pole olnud, nii et ma ei arva, et mu senine elu nii turvaline on olnud. Eeltoodut lugedes võib tekkida mulje, et ma olen mingi surmapõlgur ja kõva mees. Nii see siiski pole, lihtsalt elu on selline ,et tuleb tegeleda asjadega mis ei pruugi kõige ohutumad olla kuid millega palju kordi tegeledes kaob paratamatult ohutunne, teadlik ohu vältimine ja üldse ohust mõtlemine sest kui mina ja paljud teised igal tulekahjul mõtleks mis kõik tulekahjul juhtuda võib siis ei saaks metsatulekahjusid üldse kustutada, või siis oleksid närvid pidevast pabistamisest lühikese ajaga tuksis, sama kehtib ka teistes eluvaldkondades.