Eile õhtul tegime jahtkonnakaaslase A-ga visiidi meie jahipiirkonna äärealale, kohta kus kunagi oli küla, mis tühjenes pärast viimast küüditamist ja millest on praeguseks järgi vaid üks maja koos mõne kõrvalhoonega , ülejäänutest on järgi vaid varemed või pole neidki. Loomulikult ei käinud me seal mingil arheoloogilisel ekspeditsioonil vaid hoopis luureretkel selle ühe allesoleva kuid mahajäetud maja lähedal, kuna viimastel aastatel on seda kasutanud üks linnast pärit „loodusehuviline“, kes kasutab seda maja peavarjuna kui ta selles kandis oma loodusretkedel on. On alust arvata, et need retked pole tal mitte ainult looduse nautimisega seotud, vaid selle kõrvalt „reguleerib“ ta ilmselt ka meie jahiloomade arvukust. Aastaid polnud keegi teda selles kauges nurgas eriti seganud ja nii tundiski ta ennast sellekandi peremehena. Selleks, et seda peremehetunnet vähendada ja teda rohkem mõtlema panna, korraldame alates eelmisest kevadest sinnakanti nö. kohaloleku näitamise ja segamise visiite - eriti pärast seda kui avastasin eelmisel kevadel sealt maja juurest metssigade söötmiskoha, mis ei olnud kohe kindlasti sinna suure sigadearmastuse pärast tehtud.
Meie eilne eretk algas ühele metsateede ristumiskohale jõudmisega, jätsime auto sinna ja astusime metsavahel kulgevat teed mööda vana külakoha poole. Kui pool maad käidud oli, jõudsime päris arvestatavate takistusteni – teele oli inimkäe poolt kuhjatud kõiksugu rämpsu oksarisust kuni palgijuppideni välja(jahimeeste ja muude "segajate" takistamiseks). Ironiseerisime, et Leningradi blokaad ja astusime edasi. Kui jõudsime kunagise küla serva, viskasime nalja, et oleme sisenemas vaenlase territooriumile. Õhtu oli ilus ja lausa jalutamiseks loodud, oli soe ja tuulevaikne ning linnud laulsid ümberringi, muude lindude sädistamise kõrvalt kostis kõrvalasuvast soost paljude sookurgede trompetihüüdeid ja nii me siis jalutasime poolihääli sõnu vahetades, aegajalt peatudes ,et kuulatada ja lagedat maastikku ning seda pagana maja silmitseda. Midagi kahtlast ei näinud ega kuulnud ja majja ka sisse ei astunud – kui "peremees" nägi siis nägi ja kui ei näinud siis näeb hiljem pori sisse meelega tallatud jalajälgi. Veidike enne hämardumist alustasime paarikilomeetrist tagasiteed. Kui tulles hoidsime rohkem metsa varju siis tagasi läksime mööda vana külateed, et likvideerida sealt ebaseaduslik tõkkepuu, mille „loodusehuviline“ oli „soovimatute külaliste“ edasiliikumise takistamiseks sinna paigaldanud ja mille kindlustamise kallal oli ta kõvasti vaeva näinud. Nägime meiegi veidi vaeva kuid eemaldatud me selle saime. Pimedas jõudsime auto juurde ja nii me käik lõppeski. Hulluvõitu „loodusehuviline“ on aga kindlasti väga kuri, et „tema maal omavolitseti“ ja küllap saab ka varsti kuulda jahimeestele adresseeritud sõimu ja ähvardusi. Jah, mida kõike siin ka ei näe ja ei kuule...