kolmapäev, juuli 04, 2007

„Rahvas või riik, kes ei suuda või ei taha võidelda oma riigi anastamiskatse vastu võõra võimu poolt, ei jää püsima. Küsimus pole kaotuses või võidus, vaid vastuhakus endas, võitluses viimase võimaluseni. Ainult nii antakse tulevastele põlvedele edasi vabadustahe, oma keel ja identiteeditunne.“
„Eesti Vabariigi vastupanuta allumine 1939.-1940 aastal Nõukogude Liidu ultimaatumile ei tähenda veel eestlaste vastupanust loobumist. See oli tollal poliitiline otsus, mitte rahva tahe.“
„Alati on leidunud mehi, kes vaenlasele vastu astuvad. Kuigi 1939. ja 1940 aastal tehti poliitilisi vigu ja kaheldi vastuhaku vajaduses, siis Eesti Vabariigi Kaitseväes oli see tahe olemas.“
„Järgmine aasta näitas, et eestlase vabadustahe ei ole kadunud. 1941.aasta sügisel, aasta pärast häbiväärset kapituleerumist, avanes võimalus minna kodumaad kaitsma koos Saksa armeega ja sakslaste relvadega. Esimesel võimalusel olid eestlased jälle, relv käes, oma kodumaad kaitsmas. See võitlus 1941 – 1945. aastal andis eesti rahvale jõudu isamaaliste tunnete säilitamiseks, oma keele, vabadustahte ja identiteedi hoidmiseks peaaegu pooleks sajandiks. 20. Eesti Diviis oli nende üksuste esirinnas. 1944. aasta lõpul võitles Eesti piiridel üle 30 000 eestlase ja see oli nüüd juba tõeline vabadusvõitlus, 1918.-1920.aasta Vabadussõja jätkamine. Põlise vaenlase, Vene kommunistliku imperialismi vastu mindi kunagiste vaenlaste

sakslaste relvadega. Teist võimalust ei olnud.“

- Ago Loorpärg, „Eesti Leegionist Venemaa vangilaagritesse" lk 122-125.

Lisaks siia niipalu ,et just nendes sõnades peituva tõe tõttu ei kuulu mina inimeste hulka kes arvavad, et Eesti riigil pole mõttekas raisata aega-ja raha Eesti Kaitseväe peale ning kes peavad vabatahtlikke riigikaitseorganisatsioone „saavutamatute eesmärkidega organisatsioonideks“ kuna me „nagunii ei suudaks võita“ superrelvastusega riiki ja tooksime vastu hakates „mõttetuid ohvreid“. Vastu ütleks aga niipalju, et see mis puudutab sõjalist võimekust on asja üks tahk, lisaks sellele on aga suur tähtsus ka moraalil ja muul seesugusel...Ja seda ka, et vaatamata tänapäevastele ülimoodsatele relvasüsteemidele on ja jääb ümberlükkamatuks faktiks see, et riik on okupeeritud alles siis kui selle riigi pinnale astub jalavälane. Seda jalaväelast tuleb igati takistada...Kui me ei tee ettevalmistusi sellise vaenuliku jalaväelase efektiivseks takistamiseks või juba sõjaolukorras tal mingitel põhjustel rahulikult liikuda laseme, siis ei ole meil ka loota mingile välisabile sest siis vaadatakse, et nad ei tahagi ennast kaitsta või et meil polegi ennast millegi eest kaitsta – meid võibolla hoopis vabastatakse, nagu 1940 „vabastati“ meid kodanlikust valitsusest ja 1944 fašismist.
Muidugi võib ju ka lootusetuses olukorras, kui vaekauss kaldub ühest ilmakaarest teise, hakata vastupanu asemel tegema hoopis tihedat koostööd kausi teise servaga ja võtta silmakirjalikult vastu uus võim või koguni aidata „õigel hetkel“ sellel valitsema asuda ning pikkamööda selle võimu põlistada nagu seda on teinud paljud praeguseks hääbunud rahvakillud, välistades niiviisi enda eksistensi rahvusena...Kuid mis elu see sellise selgrootuna oleks? Võõras kultuur, võõrad kombed jne. Aga jah, selliseid on meie hulgas küllalt kes elavad põhimõtte järgi : kust tuul sealt meel- sest nii on kasvõi endale kasulikum.Mees kes enda nahka kõige rohkem hoiab pidavat seda kõige vähem väärt olema...