Elliste rabas 15.06-17.06.2007

Reedel 15. juunil asusime neljakesi Nissi valla, täpsemalt Elliste raba poole teele. Minuga tulid kaasa kolm kaasvõitlejat keda polnud vaja isegi pehmeks rääkida - hea meelega tulid kaasa. Üksi poleks ma eriti tahtnud minna.
Sõit oli pikk ja kulges maršruudil Jõhvi - Maardu - Jüri - Saue - Ellamaa. Lõpuks jõudsime siiski kohale, panime nimed kirja ja jäime endi töölõikudele viimist ootama. Juba algul kohtasin mitut tuttavat varasemate kriiside päevilt, kuid need olid staabi tuttavad, sel päeval aga teadsin rahulolu tundes, et staapi pole mul asja ,kui meie sealviibimise protseduurilised toimingud välja arvata.
Veidi aega pidime ootama. Ajasime niisama juttu. Mõne aja pärast saabusid Harju kaitseliitlased kellega koos asusime Unimogi kastis töökoha poole teele. Sõit oli vägev. Loksusime auto kastis nii, et vähe polnud, lisaks sellele olime tihedas tolmupilves. Lõpuks jõudsime kohale ja hakkasime tööle. Minu ja Mareku töölõik jäi üsna põlenguala serva. Põhjapoole jäi meist töötlemata turbatootmisväli mis oli praktiliselt kustutatud ja lõunasse osaliselt inimkäe tekitatud imelik soo millist ma varem pole näinud. Meie ülesanne oli selles soos likvideerida turbapinnases leiduvaid koldeid, millele ligipääsemiseks pidime kogu aeg voolikuliini ringi tõstma. M ja K, kes koos meiega tulid töötasid meist veidi kaugemal. Aeg-ajalt käisin K juures vaatamas kuidas tal läheb sest tema pole enne põlengute kustutamisel osalenud ja hea oligi ,et käisin, sest tema paariline M suvatses küll kõike muud teha kui tööd teha ja K-d veidi aidata...
Õhtul kella 11 paiku lõpetasime töö ning pärast mõningast transpordi ootamist asusime staabi poole teele. Staabiplatsile jõudes pesime ennast üsna pealiskaudselt, sõime ja kobisime magama. Magasime suures, väikest angaari meenutavas kollases telgis(ei teagi kuidas seda tegelikult nimetada) kus magamise jaoks olid välivoodid ning mille sisemust soojendas väljas olev puhur millest tulev õhk tuli telki spetsiaalsete avade kaudu. Jäime üsna ruttu magama, minu uni aga oli võrdlemisi katkendlik, ärkasin sageli üles ja käisin paar korda väljas suitsetamaski.
Laupäeva hommikul kell kuus oli äratus. Panime tunked selga ja läksime sööma, peale seda viidi meid tööle. Jätkasime seal kus eelmiselgi päeval sest kolded asusid meie lõigus suhteliselt hajutatuna ja paljud neist olid mahalangenud puude all, mistõttu nende otsimine ja neile ligipääsemine oli aeganõudev. Lõunaks saime Marekuga siiski enda töölõiguga ühelepoole. Said ka teised. Lõigujuht asus seejärel organiseerima voolikuliinide ümberpaigutamist sügavamale põlenguala sisse, Marek jäigi koos temaga esimest põlenguala tsentri poole minevat magistraalliini rajama, mina aga läksin koos K ja sidepataljoni ajateenijaga likvideerima kustutatud turbaväljal päikese ja tuulekäes väljatulevaid koldeid. Või õigemini kollet, sest algul oli neid vaid üks, kuid selle likvideerimise käigus ilmnes neid veelgi. Terve ülejäänud päeva veetsimegi koos K-ga lagedal turbaväljal pidevalt voolikuliine ümber ehitades sest nii kui olime saanud voolikud ümber tõstetud, nägime ,et selja taga ja kõrval tuleb neid aina juurde.Hiljem liitus meiga ka Marek kes oli oma töö valmis saanud, ajateenija läks aga muid ülesandeid täitma. Selline töö kestis meil väikeste vaheagadega kella kümneni õhtul. Selleks ajaks oli meil "Kett maas" ja unistasime ainult pesema ja magamaminekust.Millalgi öösel jõudsimegi jälle "koju". Nüüd võtsime vastupidiselt eelmisele õhtule enda küürimise üsna tõsiselt ette. Läksime dušitelki mis nägi välja nagu magamise telkki kuid mille ühes otsas asus väike, neljakandiline, duširuum, mille igast küljest pritsis pidevalt vett. Jalgade leotamiseks sai platvormi meenutavalt põrandalt maha astuda. Ideaalne lahendus väliduši jaoks, Kurtnas meil sellist eelmisel aastal polnud, küll oli selline aga Agusalus. Pärast pesemist sõime veidi ja kobisime seejärel magama. Uni oli hea ja võrdlemisi pikk, üles aeti meid kell 8. Pärast hommikusööki käisin staabis kust sain juhtnöörid meie edasiste ülesannete kohta ning saime endi hulka ka vabatahtlik Karu. Meid määrati töölõiku number 2 mille servast pidime töödega liikuma aina põlenguala keskpunkti suunas, ehk siis sügavamale sohu.
Nüüd siis sellest põlevast ebatavalisest soost. Ilmselt oli tegu kunagise turba varumise alaga. Minumeelest kunagi kaevandati turvast kraavi meetodil, sest kuidagi muud moodi pole ju võimalik, et puuderibad vahelduvad nii umbes 20-30 meetrit laiade ja üle paarisajameetri pikkuste süvenditega. Süvenditest osa oli soostunud, mõned veel mitte. Osa süvendeid oli kaetud tiheda pillirooga, mõnes kohas oli see küll jah ära põleda jõudnud. Ühest soostunud süvendist liikusime üle 63 millimeetrise magistraalvooliku, mis oli päeva lõpuks juba vee alla kadunud ning mille asukohta sai kindlaks määrata vaid tunnetamise järgi. Kui seda voolikut mööda liikusime ,tundsime kuidas süvendile tekkinud õõtsik õõtsub. Huvitav, kui sügav see õõtsikualune vedel mudakiht võis olla...
Liikusime niisiis töödega keskpunkti suunas, kustutades neid süvenditevahelisi puuderibasid. Aeg läks ruttu ja nii ei märganudki me enne lõuna saabumist, kui lõigujuht meid peale korjama tuli, et meid siis söömiskohta viia. Liikusime ambfiibiga ja mõtlesin, et oleme nagu vietkongi võitlejad dšunglis, sest seda see meenutas, liikusime sõidukil läbi tiheda pilliroo ning meist jäi maha lainetav sõidurada keset pillirootihnikut. Lõuna oli korralik. Sõime ära ja läksime tagasi tööle. Olime tol päeval selleks ajaks korraliku töö ära teinud. Üks puuderiba oli juba kustutatud, mille järel hakkasime voolikuliini diagonaalis teise suunas pikendama, eesmärgiks töödega kaitseväelastele vastu liikuda. Järgmisel ribal pidime aga lisaks veejugadele appi võtma ka labidad sest vall millel puud kasvasid põles ligi meetri sügavuselt ja vesi ei pääsenud sinna ligi. Möllasime ja möllasime kuni lõpuks hakkas hämarduma ja saime teada, et on "koju minek". Läksime kogunemiskohta jala. Olime märjad sest esiteks sadas terve päeva lühikeste pauside järel vihma ning teiseks saime märjaks voolikute ühendamise käigus, kui ei viitsinud jagajast minna vett kinni keerama.Mina olin küll jah, millegipärast kõige kuivem. Kui staapi jõudsime oli meie tegevus sama mis eelmiselgi õhtul. Öö läks minul jälle aia taha...Vähemalt seegi hea, et kella nelja paiku väljas suitsetades nägin enda üllatuseks staabiplatsi lähedal seakarja - emis, 2 kesikut ja üheksa põrsast, keda ei seganud isegi generaatorite mürin.
Esmaspäeva päeval hakkasime pärast mõnetunnist akujama aga kodupoole liikuma. Tee peal kippus uni vägisi võimust võtma ja mõtlesin kogu aeg, et ma sõidu ajal magama ei jääks sest peale minu oli ju teisigi autos...Aga ei jäänud, jõudsime ilusasti koju. Koju jõudes panin kõigepealt oma Jõhvi ÜPK tunked likku. Muide, sellisel eesmärgil kasutamiseks ma need tunkede komplektid endale saingi: öeldi, et " võta võta, sa ju käid nagunii mööda tulekahjusid" - see oli sel ajal kui päästekompaniid, kus ma aega teenisin, kinni panema hakati. Nagu nüüd ja palju kordi varemgi näha võis, elas-ja elab Jõhvi -Üksik Päästekompanii riiete ja neid kandva endise võitleja näol ja kehastuses edasi:D