Kui lugeda Ted Galen Carpenteri(üks USA teadlane) arvamusavaldusi USA ja Nato suhetest Baltikumiga, ning arvestades, et maailmas on teisigi temasuguseid,saab üha enam selgemaks millist tööd peavad tegema Eesti sõjaväeatašeed Nato juures ja diplomaadid Ameerika Ühendriikides.
Kuid loomulikult tuleb kogu aeg olla laval ka Euroopa Liidus. Need avaldused mis EL meie toetuseks vastu võttis näitavad selgelt, et meie europarlamendi saadikud töötavad usinalt ning usinalt töötavad ilmselt ka meie diplomaadid USA-s ja mujal maailmas.
Eesti riigi esindajad välismaal nimelt peavad riigi olemasolu huvides kogu aeg võitlema selle nimel, et selliste Carpenteride suguste arvamusavaldused liialt kõlama ei jääks...
Olen hakanud mõistma, et tegelikult meil siin maailmas midagi kõva häälega nõuda pole. Meie kõige suurem ülesanne on kahjuks areenil püsimine ning alles selle kõrvalt võime mingites pisiasjades tingida ja jonnida.
Olles ise kitsamas tähenduses pigem rahvuslane, kui eurooplane, jõuan tõdemuseni, et kõige kasulikum on meil euroopa lõimumisprotsessiga nii kaugele kaasa minna, kui kaugele ta läheb sest tugevalt Euroopaga lõimunud Eesti on meie parim tsiviliseeritud ja seega ka kultuurse tuleviku tagatis.
Ma ei oleks ennast aasta tagasi suutnud veenda, et Euroopa kui föderaalriik mille koosseisu kuuluks ka Eesti Vabariik, oleks meile parim lahendus – otse vastupidi, oma rahvusluses ei vaevunud ma sellist mõtet edasi mõtlemagi, kuid nüüd küll! Ida-ja Lääne vastasseis kestab ja jääb ilmselt alati kestma sest üks pool on kogu ajaloo vältel seda vastandumise tuld toitnud ja ta on huvitatud seda ka edaspidi tegema. Meie oleme kahe leeri vahel, olles kord ühe „aknaks euroopasse“, kord teise eelpostiks idas. Kord domineerib üks siis jälle teine, küsimus on siin vaid ajas ja poliitikategemise vahendites. Midagi ei ole parata, meie peame ennast jõuliselt mängima Lääne mõju alla sest see on meile vastuvõetavam ja pikas perspektiivis ainumõeldav. Kui Euroopa hakkab föderaliseeruma, peame sellega kaasa minema või üritama koguni omal initsiatiivil seda protsessi kiirendada sest meile on tulevikus parem olla Euroopa autonoomne osariik, kui Vene Föderatsiooni kubermang. See kõik on muidugi öeldud praegust kujunevat maailmapilti arvestades ja mitte just kõige kergema südamega!
Kuid kui nüüd härra Carpenteri juurde tagasi tulla, siis võib ju öelda ,et tema seisukohad ei ole USA valitsuse seisukohad, kuid samas on tema hea näide sellest, et on ka teistsuguste arvamustega isikuid, kes võivad juhtumisi olla kas opositsioonipoliitikud, hakata poliitikuks või omada poliitikute üle suurt mõjujõudu sest on ju teada, et poliitikud ei langeta otsuseid ega oma nägemusi pelgalt oma suvast lähtuvalt, nagu on ka teada, et valitsused ja presidendid vahetuvad.
Carpener on igatahes selge näide neist jõududest kes inimõiguste ja demokraatia tagamise sildi all mõtlevad tegelikult ainult „strateegiliselt ja majanduslikult”. Kuid see selleks. Tema mõttevälgatuste hulgas jäi eriti silma:
"Venemaa viha võib keemispunktini jõuda näiteks siis, kui Eesti jätkab kodakondsuse andmise tingimusena eesti keele oskuse nõudmist. Või siis võib Kreml ära tüdineda sellest, kuidas Eesti tõrjub oma Vene päritolu kodanike riigiamatitesse saamist. "
No püha taevas…!Mis sellest välja tuleks kui umbkeelsetele isikutele, kellest osade lojaalsuses on põhjust kahelda, antaks kõik kodanikuõigused. Või mis saaks Eesti Vabariigist siis kui riigiametitesse lastaks kergekäeliselt naaberriigi kodanikke, kes võivad näiteks hakata riiki altpoolt õõnestama? Siin ei ole küsimus mingis passis vaid julgeolekus! Imelik, et selline autoriteetne isik selle peale ei tule, või kui tuleb siis arvab, et siin, iseseisvas riigis, peaks tegema täpselt nii nagu Kreml käsib…