Mina olen jälle tavapärasel rešiimil, muidugi kui nii võib öelda. 10 õhtut ööd tänavatel on nüüd juba mõnda aega mälestus, loodetavasti jääbki selleks.
Kuid ma ei tahtnud nüüd hakata siin mälestusi heietama, seda võib pensionipõlves teha, muidugi kui selleni määratud jõuda on.
Tuhnisin siin oma riiulites ja otsisin ühte asja, kuid leidsin hoopis muud. Kätte juhtus nimelt allakriipsutatud töid-ja analüüse sisaldav kaust, milles esimene juhtus olema: „BALTIKUMI JULGEOLEKUKESKKOND ja RISKID EESTILE“ – Ants Laaneots, Kindralmajor, 2000.
Kõige muu huvitava hulgas on Kindral 2000 aastal hinnanud üheks julgeolekuriskiks järgneva: „ Eestis oleva venekeelse elanikkonna Venemaa-meelsete liikmete („viies kolonn“) Moskvast inspireeritud katsed mõjutada vabariigi seadusandliku ja täitevvõimu tegevust destabiliseerides sisepoliitilist olukorda, lõhkuda vabariigi terviklikkus, näiteks Kirde-Eesti eraldamise teel ja nendega kaasnevad võimalikud abitaotlused Vene Föderatsioonile“
Sõjaliste riskide stsenaariumide väljatoomisel on kindral üheks stsenaariumiks pidanud : elektron-ja infosõja vahendite kasutamine reaalset sõjategevust alustamata“
No kas ei ole kuidagi tuttav? Elektronsõjast ei maksa enam rääkidagi kuid muus osas veel küll. Ütleme nii, et kui tõepoolest mõni rühmitus oleks üritanud relvaladusid rünnata(lendlehed), et relvi saada (võibolla kavandaski-ei tea ju) ja provotseerida õnnestunud rünnaku järel hangitud relvadega relvakonflikti korrakaitsjate ja näiteks rahvasumma peitunud relvastatud isikute vahel ning see plaan oleks ka realiseerunud, oleks võinud üsna tõenäoline olla, et naaberriik võinuks oma „rahuvalvajad“ siia sisse tuua, "kutsumaks korrale rahvahulki tulistavad kuritegelikud riigivõimud"...Kasvõi lühikeseks ajaks - Venemaa ei kaotaks sellisest operatsioonist palju...Meile aga jätaks selline aktsioon sügavad jäljed.
Või siis oleks võinud tekkida relvakokkupõrge lihtsalt relvade hankijate ja mõne objekti kaitseüksuse vahel,mida naaberriik oleks võinud jälle omamoodi tõlgendada ja sellest lähtuvalt kasvõi rahvusvahelist käragi suurendada. Muidugi siin on praegu ainult oleksid, aga kuna olekseid ajalugu ei tunne siis pole tagasivaadates mõtet neist pikalt jahuda, küll aga tuleb seda teha edasivaadates.
Jääb vaid loota, et Kindralmajori analüüsist väljatoodud riskid ja stsenaariumid ei kuulu nn „esimesse etappi“, millele järgneb ka teine...Loodetavasti on praegused nähtused siiski spontaanse iseloomuga, kuigi mitmed pikaajalised tendentsid kipuvad näitama siiski vastupidist.
Möödunud sündmuste järel peaks igaüks olema võimeline aru saama, et rahu on kõigele vaatamata siiski üsna habras ning koos iseseisvusega ei ole see iseenesest mõistetav. Et rahu ja iseseisvust tagada, tuleb selle nimel tööd teha – ja kogu aeg. Lootus, et meid kaitseb ainult NATO ja EL, ilma et me ise midagi tegema peaks on puhtakujuline naiivsus. Võibolla NATO kaitsebki,kui ta veel kaua organisatsioonina eksisteerib, kuid ka sel juhul peame me olema võimelised üsna pikka aega ise vastu pidama sest ka mujal võib olla midagi juhtunud, kus allianssi käed seotud on...
Kuid ma ei tahtnud nüüd hakata siin mälestusi heietama, seda võib pensionipõlves teha, muidugi kui selleni määratud jõuda on.
Tuhnisin siin oma riiulites ja otsisin ühte asja, kuid leidsin hoopis muud. Kätte juhtus nimelt allakriipsutatud töid-ja analüüse sisaldav kaust, milles esimene juhtus olema: „BALTIKUMI JULGEOLEKUKESKKOND ja RISKID EESTILE“ – Ants Laaneots, Kindralmajor, 2000.
Kõige muu huvitava hulgas on Kindral 2000 aastal hinnanud üheks julgeolekuriskiks järgneva: „ Eestis oleva venekeelse elanikkonna Venemaa-meelsete liikmete („viies kolonn“) Moskvast inspireeritud katsed mõjutada vabariigi seadusandliku ja täitevvõimu tegevust destabiliseerides sisepoliitilist olukorda, lõhkuda vabariigi terviklikkus, näiteks Kirde-Eesti eraldamise teel ja nendega kaasnevad võimalikud abitaotlused Vene Föderatsioonile“
Sõjaliste riskide stsenaariumide väljatoomisel on kindral üheks stsenaariumiks pidanud : elektron-ja infosõja vahendite kasutamine reaalset sõjategevust alustamata“
No kas ei ole kuidagi tuttav? Elektronsõjast ei maksa enam rääkidagi kuid muus osas veel küll. Ütleme nii, et kui tõepoolest mõni rühmitus oleks üritanud relvaladusid rünnata(lendlehed), et relvi saada (võibolla kavandaski-ei tea ju) ja provotseerida õnnestunud rünnaku järel hangitud relvadega relvakonflikti korrakaitsjate ja näiteks rahvasumma peitunud relvastatud isikute vahel ning see plaan oleks ka realiseerunud, oleks võinud üsna tõenäoline olla, et naaberriik võinuks oma „rahuvalvajad“ siia sisse tuua, "kutsumaks korrale rahvahulki tulistavad kuritegelikud riigivõimud"...Kasvõi lühikeseks ajaks - Venemaa ei kaotaks sellisest operatsioonist palju...Meile aga jätaks selline aktsioon sügavad jäljed.
Või siis oleks võinud tekkida relvakokkupõrge lihtsalt relvade hankijate ja mõne objekti kaitseüksuse vahel,mida naaberriik oleks võinud jälle omamoodi tõlgendada ja sellest lähtuvalt kasvõi rahvusvahelist käragi suurendada. Muidugi siin on praegu ainult oleksid, aga kuna olekseid ajalugu ei tunne siis pole tagasivaadates mõtet neist pikalt jahuda, küll aga tuleb seda teha edasivaadates.
Jääb vaid loota, et Kindralmajori analüüsist väljatoodud riskid ja stsenaariumid ei kuulu nn „esimesse etappi“, millele järgneb ka teine...Loodetavasti on praegused nähtused siiski spontaanse iseloomuga, kuigi mitmed pikaajalised tendentsid kipuvad näitama siiski vastupidist.
Möödunud sündmuste järel peaks igaüks olema võimeline aru saama, et rahu on kõigele vaatamata siiski üsna habras ning koos iseseisvusega ei ole see iseenesest mõistetav. Et rahu ja iseseisvust tagada, tuleb selle nimel tööd teha – ja kogu aeg. Lootus, et meid kaitseb ainult NATO ja EL, ilma et me ise midagi tegema peaks on puhtakujuline naiivsus. Võibolla NATO kaitsebki,kui ta veel kaua organisatsioonina eksisteerib, kuid ka sel juhul peame me olema võimelised üsna pikka aega ise vastu pidama sest ka mujal võib olla midagi juhtunud, kus allianssi käed seotud on...

0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home