Lähiajal ei viitsi ma vist midagi asjalikku siia kribada. Aega pole. Kuid leidsin siin oma dokumentides sobrades ühe vaimusünnitise mis tuli mu peast ilmale ühel igaval laupäeval. Otsustasin sellega jupikaupa blogi toitma hakata. See on küll poolik ja lõpust kaugel aga mis sest- võibolla jõuan pensioniajaks lõpetada:D
Tagametsa eit ärkas hommikul ja ringutas nii, et luud ja kondid ragisesid. Miski iseäralik tunne valdas teda täna hommikul ja öösigi vähkres ta voodis nagu ta ainult kord varem on vährenud, siis kui vaid öö lahutas neid Toivoga paariminemisest. Aga täna ei lähe ta ju kellegiga paari ja uratab:” või paari!” Ning siis pomises:” mis lollid mõtted sul vanaeit täna peas on õige, või paari, kuidas sellise asja peale nii vana eit üldse tulla võib...”Mõlgutas ja juurdles eit kui palju tahes kuid sotti ta sellest imelikust aimdusest ei saanudki ning rehmas käega ja sülitas pange mis toanurgas seisis ning arvas heaks selle tundmuse ära unustada, kuniks vanamees ärkab. „Küll tema juba teab mis imelik päev see täna on”, pomises ta ning läks kööki.
„Oi jumal mis siin jälle lahti on”!?, kiljatas Tagametsa eit. Aga polnud tal imestada midagi, lihtsalt moe pärast tegi seda sest pole mingi ime kui pärast Jüri külaskäiku laud viinast ujub ja suitsukonid põrandal on. No on ikka mehed mõtleb eit ja hakkab lauda küürima. Alles üleeile see oli kui Jüri siin käis, nüüd eile jälle, tea kas tuleb tänagi. Kui va jürka siin käib on alati üks viinavõtmine ja alati peab tema, tagametsa eit, teist koju talutama: see on kui aamen kirikus, nagu talutaja ikka tavatseb öelda. Mõtleb eit mis ta mõtleb kuid Jüri talle inimesena meeldib „poleks tal seda va viinaviga küljes, oleks teine täitsamees”, ütleb ta nagu muuseas tumedale kogule nurgas poti kõrval . See tume kogu on miisu, kes eide toimetusi targa näeoga pealt vaatab. Noh Miisu, tule ma annan sulle piima”, ütleb eit. Miisu lähebki sest ta teab mis piim on ja seda sõnagi tunneb ta selle järgi, et eit alati enne selle märjukese taldrikusse valamist alati niimoodi häälitseb. „Aga kus on siis sinu vend Ruudi?” pärib eit piima valades kassilt, kuid kass ei ütle selle peale muidugi musta ega valget ning hakkab ahnelt seda kasside rahvusjooki limpsima. Eidel aga tärkab mure Ruudi pärast ning asub teist otsima. Palju aega ei möödugi kui laua alt kostub kiljatus: „Ah sa sindrinahk, oled ennast täis kaaninud! No mis ma eila õhtal meestele ütlesin, et pangu õllele kork peale kui nad seda kohe ei joo sest muidu on Ruudi kohe kallal!” Tagametsa eit lausa puristas vihast kui ta kassi nattipidi laua alt välja tiris. Ta plaanis kassi vee all loputada sest see oli alati ainus võimalus kuidas Ruudi kaineks saada. Kuid enne kui ta jõudis kassi kainestama hakata kostis tagatoas hirmsat röginat. „No nüüd ärkabki, nii kauaks seda hingerahu oligi siis” pomises ta ning jättis kassi kus see-ja teine ning tormas poolikut õllepudelit laua alt pihku haarates sinna kust kostis röginat.
Toivo oli ennast istukile ajanud ja hõõrus oma paistes silmi ning pomises kambrilävel seisvale eidele „anna õlut- sitt on olla täna”. „Säh võta”, vastas eit ja ulatas vanamehele pudeli. Ka Toivo kõrval magav Muki tõstis korraks pea ,et näha mis eit peremehele andis kuid langetas selle uuesti sest see polnud kont ja õllest tema ei hoolinud. Tema oli juba vana ning sai peremehe omaks siis kui peremees veel vähe viina võttis ja pääses seetõttu alkoholi küüsist. Kass Ruudi aga on veel väga noor ja tema ei pääsenud sest peremees jootis seda imelooma igal võimalusel, kuna suure igavuse tõttu polnud Toivol muud teha kui purjus kassi tempe päevast-päeva vaadata. Muki mäletab, et algul proovis peremees siiski ka teda joota kuid vana koer ei võtt vedu, mis siis, et vahel tuli sellepärast viinaga segatud suppki söömata jätta. Aga peremees armastas teda, mukit, seda ta teab. Vana Tagametsa taat lihtsalt ei andnud endale aru,. mis ta ähmase peaga teeb ja seepärast Muki ka talle need vimpkad andeks annab. Nõnda mõtles vana koer ja suikus uuesti.
Tagametsa vanad aga jorisesid sel ajal kui Muki omi mõtteid mõlgutas, omavahel. „Sitt olla!”, hüüatas eit. „Seda räägid sa juba kuu aega! Millal see ükskord küll lõppeb?Ennem kui tööl käisid siis ikka pidasid piiri ja olid mul päris viks mees aga nüüd... Sa ei suuda enam normaalselt mõelda ega olla, teed poisikese tempe ja, ja ma ei tea kohe...” „Ma olen vaene sellepärast joongi. Enneaegselt pidin pinsile jääma kuna mind põlnd enamb sinna vaja. Nüid elame sellest piskust mis kahepeale suudame kokku kraapida- mina eelpinsioni, sina juhutöödega. Vot ja see ajabki jooma. Ja egas me põlegi ju inimesed, kellel meist kahju on? Peaministergi ju ütles, et vaesed on ise süüdi, et vaesed on! Ju me siis olemegi ise süüdi kui niisugune härra juba seda ütles. Põlegi siin muud kui juua, siis ei pane oma armetust tähele, kui peris kaineks saaks ja oma olemist märkaks siis pooks ennast ülesse”. „Ah jäta see poomise jura”, ütles eit leebudes. Tema teadis, et vanad viinamehed langevad peale joomist, kainemaks saades kassiahastusse. Teadis ka seda, et kassiahastusse sattujad haaravad kohe pudeli, et sellest hullust tundest pääseda ja nii nad siis joovadki ,et kohe lõppugi ei paista ja sellepärast tema, eit, alailma salaja vanamehe eest pudeleid peidabki, ning vahel on sellest tolku ka ja kassiahastus läheb teisel üle ning on siis mõnda aega normaalne. Kuid täna on teine olukord. Eit tahab ikka kangesti teada mis aimdus see olla võis mis teda öösi vaevas ja mis nüüd uuesti rõhuma on hakanud. Kuid ta teab, et vanamees on pohmellisena kidakeelne ja seepärast ta seda õllelaket täna nii innukalt vanamehele viima tõttaski.
„Vanamees?” ütles eit küsivalt. „Mis jälle on, hakkad jälle oma moraali lugema?”, ütles Tagametsa vanaperemees. „Ei hakka ühti, mis sest täna ikka enam. Näe, tõin ju sulle täna ise õllegi peaparanduseks”, kostis eit. „Tõid neh, seda hakkasin minagi juba imeks pidama. On sul mingid salaplaanid?”, küsis vanamees. „Ei ole ühti ja jätame selle. „Tead vanamees, mul on täna miskine imelik tundmus kallal, öösigi vähkresin ja ei saanud sõba silmale. Nagu peaks kuhugile minema hakkama, või nii... „Täna ju valimised” ,pomises vanamees. „Oi jumal! Kuidas mul küll see võis ää ununeda. Taevas küll. Tead vanamees, ega mina põleks üldse mõelnudki minna kui Jüri poleks eila rääkind, et tuleb ikka minna. Mina ju teadandki, et siuksed asjad tähtsad on ja inimeste hääl ka midagi maksab sest vene aeg me ju ainult hääletasime, mitte ei valinud, nagu Jüri ütles ja seepärast nagu minagi tundsin vene aeg, et see valimine ikka õige asi pole ja nüüd kui see Eesti Vabariik tuli ja enamb ei pidand sunniviisiliselt sellel asjaajamisel käima, ei läinudki aga nüüd tuleb välja ,et ikke peab.” Ja eit muudkui vatras ja vatras, ja vanamees kuulas kuna ta ei tahtnud vahele segades eide tuju rikkuda sest siis polnud enam lootustki hiljem eidelt pudeliraha manguda.
„Oota keda see Jüri käskiski valida. Vasaku...,vasa...vasakukäelisi! Mõh, kust mina vanainimene pean teadma kes need parema ja kes vasakukäelised on? Õhtalehes pole nagu ka sellest kirjutanud...Või kui ongi siis pole lihtsalt silma jäänud sest neid tapmiste ja vägistamise uudiseid on tänapäev nii palju, et nende lugemise kõrvalt muude kirjutiste lugemiseks aega ja jaksu ei jagugi. Aga ei olnud ikka käelised, midagi teistsugust oli ikka seal lõpus... Vasa...,vasaku...” Vasakpoolsed!” Käratas vanamees, kes eide kädistamisest juba tüdinema hakkas. „Jah, jah- vasakpoolsed!”, elavnes eit äkki. Aga siis hakkas eit valjuhäälselt juurdlema selleüle miks nood just vasakpoolsed on, kuid ei saanud ise kuidagi sellele pihta ja küsis vanamehelt. „Sest, et vasakpoolsed on südamega inimesed ja süda asub inimeseloomal vasakul pool” Nõnda arvas Tagametsa taat sest ta ei mäletanud täpselt kuidas Jüri seda asja seletas. Kuid tal oli meeles, et Jüri jutu järgi pidid vasakpoolsed südamega inimesed olema ja kuna tema teadmiste järgi asub süda inimesel vasakul pool siis nii ta oma peakoluga sellise seletuse leidiski.
„Kas siis süda asub vasakul pool? Mina mõtlesin ikka kogu aeg, et keset kõhtu...No vat mis kõik ka enne surma teada saab!”, imestas eit. „No kus põrgus sina vanamoor küll elanud oled, iga imiki teab, et süda asub vasakul pool”, nähvas vanamees. Eit aga solvus selle peale: „mis sa osatad, vanatoi! Ise oled ju sama loll. Kas sul pole meeles kui puskari Eedi sind tagumiku peal muna praadima õpetas? Keerasid kui viimane ilmatola ennast kõhuli ja lõid muna sinnasamusesse katki. Aga kas praadis see su ihumägi? Ei ühti, lolliks jäid! Iga imik ju teab ,et perse peal muna praadida pole võimalik! „Olgu ,olgu leppis vanamees.”Kes meist ikka täiuslik on”, ütles ta ja süütas priima.
„Ja, jah, ei ole meist keegi täiuslik!”, nõustus eit leplikkult. „Aga aitab plärast! Vaja midagi puhtamat selga otsida ja siis tuleb ikke valima minna. Kas sina vanamees ei lähegi? „Küllap ma juba lähen.Toibun veel veidi aega ja siis hakkan ka ennast minekule sättima”.
Tagametsa eit ärkas hommikul ja ringutas nii, et luud ja kondid ragisesid. Miski iseäralik tunne valdas teda täna hommikul ja öösigi vähkres ta voodis nagu ta ainult kord varem on vährenud, siis kui vaid öö lahutas neid Toivoga paariminemisest. Aga täna ei lähe ta ju kellegiga paari ja uratab:” või paari!” Ning siis pomises:” mis lollid mõtted sul vanaeit täna peas on õige, või paari, kuidas sellise asja peale nii vana eit üldse tulla võib...”Mõlgutas ja juurdles eit kui palju tahes kuid sotti ta sellest imelikust aimdusest ei saanudki ning rehmas käega ja sülitas pange mis toanurgas seisis ning arvas heaks selle tundmuse ära unustada, kuniks vanamees ärkab. „Küll tema juba teab mis imelik päev see täna on”, pomises ta ning läks kööki.
„Oi jumal mis siin jälle lahti on”!?, kiljatas Tagametsa eit. Aga polnud tal imestada midagi, lihtsalt moe pärast tegi seda sest pole mingi ime kui pärast Jüri külaskäiku laud viinast ujub ja suitsukonid põrandal on. No on ikka mehed mõtleb eit ja hakkab lauda küürima. Alles üleeile see oli kui Jüri siin käis, nüüd eile jälle, tea kas tuleb tänagi. Kui va jürka siin käib on alati üks viinavõtmine ja alati peab tema, tagametsa eit, teist koju talutama: see on kui aamen kirikus, nagu talutaja ikka tavatseb öelda. Mõtleb eit mis ta mõtleb kuid Jüri talle inimesena meeldib „poleks tal seda va viinaviga küljes, oleks teine täitsamees”, ütleb ta nagu muuseas tumedale kogule nurgas poti kõrval . See tume kogu on miisu, kes eide toimetusi targa näeoga pealt vaatab. Noh Miisu, tule ma annan sulle piima”, ütleb eit. Miisu lähebki sest ta teab mis piim on ja seda sõnagi tunneb ta selle järgi, et eit alati enne selle märjukese taldrikusse valamist alati niimoodi häälitseb. „Aga kus on siis sinu vend Ruudi?” pärib eit piima valades kassilt, kuid kass ei ütle selle peale muidugi musta ega valget ning hakkab ahnelt seda kasside rahvusjooki limpsima. Eidel aga tärkab mure Ruudi pärast ning asub teist otsima. Palju aega ei möödugi kui laua alt kostub kiljatus: „Ah sa sindrinahk, oled ennast täis kaaninud! No mis ma eila õhtal meestele ütlesin, et pangu õllele kork peale kui nad seda kohe ei joo sest muidu on Ruudi kohe kallal!” Tagametsa eit lausa puristas vihast kui ta kassi nattipidi laua alt välja tiris. Ta plaanis kassi vee all loputada sest see oli alati ainus võimalus kuidas Ruudi kaineks saada. Kuid enne kui ta jõudis kassi kainestama hakata kostis tagatoas hirmsat röginat. „No nüüd ärkabki, nii kauaks seda hingerahu oligi siis” pomises ta ning jättis kassi kus see-ja teine ning tormas poolikut õllepudelit laua alt pihku haarates sinna kust kostis röginat.
Toivo oli ennast istukile ajanud ja hõõrus oma paistes silmi ning pomises kambrilävel seisvale eidele „anna õlut- sitt on olla täna”. „Säh võta”, vastas eit ja ulatas vanamehele pudeli. Ka Toivo kõrval magav Muki tõstis korraks pea ,et näha mis eit peremehele andis kuid langetas selle uuesti sest see polnud kont ja õllest tema ei hoolinud. Tema oli juba vana ning sai peremehe omaks siis kui peremees veel vähe viina võttis ja pääses seetõttu alkoholi küüsist. Kass Ruudi aga on veel väga noor ja tema ei pääsenud sest peremees jootis seda imelooma igal võimalusel, kuna suure igavuse tõttu polnud Toivol muud teha kui purjus kassi tempe päevast-päeva vaadata. Muki mäletab, et algul proovis peremees siiski ka teda joota kuid vana koer ei võtt vedu, mis siis, et vahel tuli sellepärast viinaga segatud suppki söömata jätta. Aga peremees armastas teda, mukit, seda ta teab. Vana Tagametsa taat lihtsalt ei andnud endale aru,. mis ta ähmase peaga teeb ja seepärast Muki ka talle need vimpkad andeks annab. Nõnda mõtles vana koer ja suikus uuesti.
Tagametsa vanad aga jorisesid sel ajal kui Muki omi mõtteid mõlgutas, omavahel. „Sitt olla!”, hüüatas eit. „Seda räägid sa juba kuu aega! Millal see ükskord küll lõppeb?Ennem kui tööl käisid siis ikka pidasid piiri ja olid mul päris viks mees aga nüüd... Sa ei suuda enam normaalselt mõelda ega olla, teed poisikese tempe ja, ja ma ei tea kohe...” „Ma olen vaene sellepärast joongi. Enneaegselt pidin pinsile jääma kuna mind põlnd enamb sinna vaja. Nüid elame sellest piskust mis kahepeale suudame kokku kraapida- mina eelpinsioni, sina juhutöödega. Vot ja see ajabki jooma. Ja egas me põlegi ju inimesed, kellel meist kahju on? Peaministergi ju ütles, et vaesed on ise süüdi, et vaesed on! Ju me siis olemegi ise süüdi kui niisugune härra juba seda ütles. Põlegi siin muud kui juua, siis ei pane oma armetust tähele, kui peris kaineks saaks ja oma olemist märkaks siis pooks ennast ülesse”. „Ah jäta see poomise jura”, ütles eit leebudes. Tema teadis, et vanad viinamehed langevad peale joomist, kainemaks saades kassiahastusse. Teadis ka seda, et kassiahastusse sattujad haaravad kohe pudeli, et sellest hullust tundest pääseda ja nii nad siis joovadki ,et kohe lõppugi ei paista ja sellepärast tema, eit, alailma salaja vanamehe eest pudeleid peidabki, ning vahel on sellest tolku ka ja kassiahastus läheb teisel üle ning on siis mõnda aega normaalne. Kuid täna on teine olukord. Eit tahab ikka kangesti teada mis aimdus see olla võis mis teda öösi vaevas ja mis nüüd uuesti rõhuma on hakanud. Kuid ta teab, et vanamees on pohmellisena kidakeelne ja seepärast ta seda õllelaket täna nii innukalt vanamehele viima tõttaski.
„Vanamees?” ütles eit küsivalt. „Mis jälle on, hakkad jälle oma moraali lugema?”, ütles Tagametsa vanaperemees. „Ei hakka ühti, mis sest täna ikka enam. Näe, tõin ju sulle täna ise õllegi peaparanduseks”, kostis eit. „Tõid neh, seda hakkasin minagi juba imeks pidama. On sul mingid salaplaanid?”, küsis vanamees. „Ei ole ühti ja jätame selle. „Tead vanamees, mul on täna miskine imelik tundmus kallal, öösigi vähkresin ja ei saanud sõba silmale. Nagu peaks kuhugile minema hakkama, või nii... „Täna ju valimised” ,pomises vanamees. „Oi jumal! Kuidas mul küll see võis ää ununeda. Taevas küll. Tead vanamees, ega mina põleks üldse mõelnudki minna kui Jüri poleks eila rääkind, et tuleb ikka minna. Mina ju teadandki, et siuksed asjad tähtsad on ja inimeste hääl ka midagi maksab sest vene aeg me ju ainult hääletasime, mitte ei valinud, nagu Jüri ütles ja seepärast nagu minagi tundsin vene aeg, et see valimine ikka õige asi pole ja nüüd kui see Eesti Vabariik tuli ja enamb ei pidand sunniviisiliselt sellel asjaajamisel käima, ei läinudki aga nüüd tuleb välja ,et ikke peab.” Ja eit muudkui vatras ja vatras, ja vanamees kuulas kuna ta ei tahtnud vahele segades eide tuju rikkuda sest siis polnud enam lootustki hiljem eidelt pudeliraha manguda.
„Oota keda see Jüri käskiski valida. Vasaku...,vasa...vasakukäelisi! Mõh, kust mina vanainimene pean teadma kes need parema ja kes vasakukäelised on? Õhtalehes pole nagu ka sellest kirjutanud...Või kui ongi siis pole lihtsalt silma jäänud sest neid tapmiste ja vägistamise uudiseid on tänapäev nii palju, et nende lugemise kõrvalt muude kirjutiste lugemiseks aega ja jaksu ei jagugi. Aga ei olnud ikka käelised, midagi teistsugust oli ikka seal lõpus... Vasa...,vasaku...” Vasakpoolsed!” Käratas vanamees, kes eide kädistamisest juba tüdinema hakkas. „Jah, jah- vasakpoolsed!”, elavnes eit äkki. Aga siis hakkas eit valjuhäälselt juurdlema selleüle miks nood just vasakpoolsed on, kuid ei saanud ise kuidagi sellele pihta ja küsis vanamehelt. „Sest, et vasakpoolsed on südamega inimesed ja süda asub inimeseloomal vasakul pool” Nõnda arvas Tagametsa taat sest ta ei mäletanud täpselt kuidas Jüri seda asja seletas. Kuid tal oli meeles, et Jüri jutu järgi pidid vasakpoolsed südamega inimesed olema ja kuna tema teadmiste järgi asub süda inimesel vasakul pool siis nii ta oma peakoluga sellise seletuse leidiski.
„Kas siis süda asub vasakul pool? Mina mõtlesin ikka kogu aeg, et keset kõhtu...No vat mis kõik ka enne surma teada saab!”, imestas eit. „No kus põrgus sina vanamoor küll elanud oled, iga imiki teab, et süda asub vasakul pool”, nähvas vanamees. Eit aga solvus selle peale: „mis sa osatad, vanatoi! Ise oled ju sama loll. Kas sul pole meeles kui puskari Eedi sind tagumiku peal muna praadima õpetas? Keerasid kui viimane ilmatola ennast kõhuli ja lõid muna sinnasamusesse katki. Aga kas praadis see su ihumägi? Ei ühti, lolliks jäid! Iga imik ju teab ,et perse peal muna praadida pole võimalik! „Olgu ,olgu leppis vanamees.”Kes meist ikka täiuslik on”, ütles ta ja süütas priima.
„Ja, jah, ei ole meist keegi täiuslik!”, nõustus eit leplikkult. „Aga aitab plärast! Vaja midagi puhtamat selga otsida ja siis tuleb ikke valima minna. Kas sina vanamees ei lähegi? „Küllap ma juba lähen.Toibun veel veidi aega ja siis hakkan ka ennast minekule sättima”.
posted by tujukas at 11:31 AM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home