Olla või mitte olla? Või kus olla ja kuidas olla-vot selles on küsimus!

Kas teate kui nõme on olla kui tahad head inimest nõu ja jõuga aidata kuid ei tea kuidas seda teha või kui arvad teadvat siis ei tea kas see abi või soovitus ikka õige on... Uhh. Ma ei oskagi midagi arvata ja midagi teha- see on juba mõnda aega nii. Ka kirjutada ei oska ega taha-ei blogisse ega kellelegi personaalselt, kui kirjutama hakkangi siis jäävad need kirjad nüüd enamasti pooleli. Väga imelik on olla igatahes. Muide, ma tundun enesele järjest enam kasvatamatu jõmpsikana ja ükspäev mõtlesingi, et kui ma iseenda taltsutamisega hakkama ei saa siis tuleks mind erirešiimiga kasvatusasutusse saata sest mu käitumine hakkab tõepoolest kuidagi jämedaks muutuma ja ma ei tea miks see nii on.
Mõtlesin ükspäev, et mida aeg edasi seda enam tajun, et pole nagu ühtegi paika millega ma kuidagi seotud oleks...Mul on töö,mul on kodu, mida ma küll ajutiseks pean ja lisaks on veel palju kõiksugu muid asju kuid need ei seo mind kuidagi selle kohaga...Samas ei ole ma kindel, et mõni uus kohtki seoks...Olen praeguseks praktiliselt loobunud enamikest nendest tegevustest mis mind vaikselt siia põlistasid. Nüüd tegelen jumalteab millega. Mu elu kulgeb hüpeldes, kord siia kord sinna, kuid tahaks midagi kindlat.
Praegusel momendil olen küsimuse ees, kuidas edasi? Sest nii enam ei saa ega tohi! Mu omaenese mina hakkab ära kaduma. Mul ei ole antud hetkel ausaltöelda midagi mille poole püüelda sest midagi otsida ma millegipärast ei suuda, samas saan aru, et iseenesest kukub vaid väga vähe asju sülle...Ja mul ei ole enam neid asju mis mul olid ja kuigi võiksin need asjad ruttu tagasi saada, ei taha ma ka seda - nagu paha siga kellel mitu viga-maa külmund kärss kärnas.
Ma ei ole ambitsioonikas inimene kuid tundub ,et kui tasakaalustavaid asju pole ega tule siis varsti ma selleks muutun...Kardan seda, sest kui peaksin kõiges pettuma ja see nõks ühekorra käib siis lähen nagu tank ja ei vaata seejuures ei paremale ega vasakule...Ja pettunud ma olen, peamiselt küll iseendas sest mul ei ole kombeks teisi oma vigades süüdistada kuigi see oleks ju kõige lihtsam. Mu ego võiks mitu korda suurem olla, ma tahaks, et ma ei peaks liialt muretsema sellepärast kas ma kellegile haiget teen või mitte ja mu teiste mõistmise võime võiks praegusel kujul olemata olla sest see seab mu teele paljudel juhtudel ületamatuid barjääre. Kõik on minu puhul nagu äärmusest äärmusesse...
Tundub, et üks peamisi probleeme on selles, et olen kangesti üritanud oma elust osaliselt maha visatud aega(minu arust maha visatud) üles korjata, arvestamata vana tõde, et see ei õnnestu.Olen viimasel ajal ju kõike tagantjärele tahtnud tasa teha ja osaliselt ju teengi seda kuid see tundub kuidagi imelik ja pole päris see mis ta oleks õigel ajal olnud. Sellepärast vist hoiangi viimasel ajal rohkem omaette ja tegelen probleemidega millega mu enda elul mingit otsest pistmist pole sest nii ei tee ma ei teistele ega ka iseendale haiget, need asjad lasevad uinuda.
Täna istun siin nagu munas kana või nagu surev lehm-kuidas kellegile paremini sobib.Vähemasti suutsin siiski oma kodu linnuvabaks muuta tuues haki ja hallvarese meie teenistuse keldrisse millest saabki nüüd nende uus kodu niikauaks kui vaja.
Aga kõigele vaatamata juhtub vahel ka ilusaid asju:)