Kui ei viitsita kuulata

Mida rääkida inimestele kes ei viitsi teid kuulata? Mina küll ei tea. Ilmselt ei olegi taolises olukorras vaja rääkida.
On ju väga lihtne leida omale mõni inimene kellele oma mured ja rõõmud välja laduda, küsida lõpuks moepärast, et kuidas siis sinul läheb ja seejärel teha heal juhul mhmh, aga sageli on hoopis huvitavam jutule vahele segada ja oma asjadega tegeledes kõik kõrvust mööda lasta ja mõelda, et millal ta ükskord lõpetab või siis üldse öelda, et kuule ma pean nüüd minema. Mis siis teha? Mina eelistan vait olla sest ma ei räägi enamasti lihtsalt rääkimise pärast ja mulle ei meeldi üldiselt kui mu jutule pidevalt vahele segatakse sest see pole lihtsalt huvitav ja katkestab mõttelõnga ning näitab, et pole oluline mida sa räägid - see on nagunii ebahuvitav! Ja nii olengi vait, kuulan ära mis teistel öelda on ja ise ei räägi endast midagi sest siis ei pea ma sel juhul järjekordselt pettuma selle huvi puudumise pärast. Sedasi käib see mitmete inimestega „suheldes”juba aastaid, mistõttu mul hakkab juba harjumuseks kujunema see kuulaja-ja mittekuulatava roll. Ilmselt on see kuulaja roll mulle karistuseks sest ega ma ise ka varem kuulata osanud, õppisin selle alles kolm-neli aastat tagasi ära.