Jõudeelu sai vist läbi:)

Tundub, et teatud põhjustel augusti lõpus alanud jõudeelu on nüüdsest möödanik. Täna umbes kaks korda kaheksa kilti koera jalutamine ja nende kordade vahel toimunud puude kuurist keldrisse vedamine, muud majapidamistööd ning ka üldine enesetunne lihtsalt tekitavad sellise tunde... Ma ju tõepoolest pole juba kuude kaupa viitsinud kodus eriti midagi teha(va. hädavajalikud toimingud) ega ka niisama jalutada ja loodust tähele panna, mis varem oli ju mu elu lahutamatuks osaks sõltumata mu meeleolust ja tervislikust seisundist. Varem vedasin ennast ka pärast peojärgset paaritunnist uinakut ikka metsa kui kodus juhtusin olema ja kunagi ei istunud ma ka niisama käed rüpes nagu nüüd vahepeal oli...Kuid kõigele vaatamata tundub ,et päris endiseks ei jää miski, ka tundide kaupa vabal ajal metsas kolamine sest igasugu muid huvisid ja eesmärke on palju juurde tulnud.
Tuttavates kohtades jalutades mõtlesin muude asjade hulgas ka sellele, et mu kunagine hüüdnimi- „metsavaht” või „väike metsavaht” oli igati õigustatud sest ma tõepoolest ju vahtisin metsa ja kõike seda mis metsa juurde kuulub:D. Kadusin vahel juba poole öö ajal metsa, et lugeda kokku palju kordi must-kärbsenäpi vanalinnud teatud aja jooksul poegadele pessa toitu toovad, või siis kulutasin tunde redel seljas pesakasti juurest pesakasti juurde käies ja nende sisu kontrollides. Metsa ja üldse looduse suhtes olen ma muide üles näidanud enda jaoks harukordset püsivust mida mul üldjuhul ei ole. Ka muus osas teenisin selle nime ära kuid ei hakka neid kõiki asju loetlema sest see võiks tunduda juba enesekiitmisena. Aga muud elu elasin ma ka ikka ja on ekslik arvata, et mind muu kui mets ei huvitanudki ja et ma ainult sellega tegelesin. Oskasin lihtsalt erinevatel tegevustel vahet teha ja vajadusel kombineerida.
Kõndisin selle tänase viimase jalutuskäigu ajal läbi ühest metsatukast mida kunagi metsavargad laastasid. Nüüd on seal sirgumas elujõuline kuuse järelkasv üksikute vanade mändide turbe all. Kui seda kohta ei oleks võimalik seostada metsavarastega võiks see olla klassikalise aegjärkse raie(uuendusraie liik) musternäide pohlamännikus sest just selline peaks selle raie tulemus olema...Kuid jah, algul peale räsimisi oli see pilt seal ikka kole küll.
Ma ei olegi juba ammu sellele metsavarguste ajale mõelnud ja ilmselt on see tingitud sellest ,et inimene ei taha halbu asju eriti meenutada kuid üsna segane ja mitte just meeldivaid mälestusi tekitav oli selle ajastu lõpuperiood millest ka minul „õnnestus” osa saada, küll. Mäletan siiani hästi, et mul oli mitmel korral metsa minnes „saba” taga, kuidas metsaülemal kättemaksuks auto puruks peksti ja teda püstoliga ähvardati, kuidas me öösiti prošektoritega auto aknast valgustades vargaid jahtisime ja muidugi see rutiinne kändude mõõtmine ka mida ühel vihmasel suvel tuli peaaegu iga päev teha sest kuna niiskuse tõttu tulevalvet praktiliselt vaja polnud siis saigi kändude mõõtmine ja varguse faktide kohta dokumentide vormistamine üheks mu peamiseks tööülesandeks. Paljudest asjadest ei taha aga sellekohapealt üldse rääkidagi. Kuigi minul füüsilisi kannatusi ja materjaalseid kahjusid kanda ei tulnud olin minagi vahepeal kohalike amatöörmetsavaraste kättemaksu nimekirjas vist esimese kolme hulgas, ähvardused ja vihjed olid ka sagedased ja üks purupurjus kuid motiveeritud kalleletungija sai ka hekki lennutatud aga muud hullu ei juhtunud. Praegu mõtlen ,et oli ime küll, et mul koos abimetsaülemaga, kellega me koos võrdlemisi aktiivsed varaste takistamisel olime, nahatäie saamist vältida õnnestus kuid me õppisime igasugu nõksud nende tegelaste lollitamiseks selgeks ning see vist meid päästiski.
Aga kui alguse juurde tagasi tulla siis ütleks, et vanast rasvast võib teatud eluperioodil elada küll kuid alati jõuab kätte aeg mil see otsa saab. Otsas on ta minulgi. Nüüd tuleb hakata seda uuesti koguma.