Vabastajatest, monumentidest ja muust taolisest

Ma usun ja loodan,et üks tavaline eesti inimene võtab Punaarmee kujutamist Eesti vabastajana kui nalja või ajaloovõltsinguga. See pronkssõduri jura Tallinnas pole küll midagi muud kui ajalooga mängimine ja selle kaitsjate argumendid(enamikel juhtudel) ei põhine küll millelgi muul kui tahtlikul rumalusel mis on okupatsioonivõimude poolt pool sajandit järjekindlalt korrutatud luiskeloo produkt aga mida samas tahetakse kangesti uskuda. Tõega ei ole sellel mälestussambal küll vist mingit pistmist ja mida aeg edasi seda kindlamini saab seda ka väita kuid kindlasti on sellel pistmist nii sisepoliitika kui ka teatud suurriigi poliitiliste ambitsioonidega. Asjasse rohkem pühendatutele (mitte minule) pole juba ammu mingiks uudiseks, et tegelik niiditõmbamine toimub selle kära puhul piiri tagant sest aasta-aastalt järjest rahvarohkemad kogunemised ja aktsioonid selle monumendi juures- ja ümber näitavad organiseeritust mis ei saa toimuda koordineeriva jõu olemasoluta. Lisaks kohalikele sündmustele viitavad teatud riigi huvile rahvaste vahelise vaenu õhutamisel ja Eesti Vabariigi mustamisel ka piiri taga toimuvad aktsioonid.
Viha teeb see, et paljud naaberriigi kodanikud ja nende siinsed rahvuskaaslased usuvad tõemeeli, et kõik see propaganda mis puudutab seda monumenti ja nende Punaarmee vabastajarolli üldse on sulatõsi...Muidugi ei ole sinna vist midagi parata sest on ju teada, et „Suure Isamaasõja” käsitlus on seda sellise nimetusega tähistava rahva jaoks tugevalt heroiseeritud ja valedest ning vigastest faktidest kubisev. Tõsiasi, et vabastajad käitusid nagu röövlid-kurjategijad on nende poolt käsitletav laimuna või siis kuidagi teistmoodi, õigustatult valgustatud...
Oleks minu teha, kuulutaksin röövvallutajate vabastajateks nimetamise ja sakslaste pool võidelnud Eesti sõjameeste natsideks ja kurjategijateks tembeldamise karistatavaks sest isegi Nürnbergi tribunal tegi vabatahtlikult teisel poolel oma koha eest Saksamaa juhitavas sõjajärgses Euroopas ja bolševismi vastu võidelnud väikeriikidele erandi ning ei kuulutanud seda võitlust kuritegelikuks...Vabastajate kohta veel niipalju,et tasub läbi lugeda ainult üks ääretult erapooletu raamat „Berliin 1945” saamaks aimu sellest kuidas võidukas Punaarmee Reichi tänavatel grupiviisiliselt naisi nende vanusel vahet tegemata vägistades ja rahvast röövides Euroopat „kultuurselt” ja „õilsaid” eesmärke silmas pidades vabastas.
Kui pronkssõduri juurde tagasi tulla siis minu konfliktne mina ütleb, et võiks ta „karu” ärritamiseks ära koristada, kuid minu leebem pool ütleb, et las ta olla aga kompromisslahendusena tuleks riiklikul tasemel lasta avada monument ka teisel poolel suuremaltjaolt vabatahtlikena võidelnud umbes 70 000 eesti sõjamehele kellest ligi pooled asusid 1944 aastal võitlusesse Eesti Vabariigi viimase seadusliku peaministri, presidendi ülesannetes, Jüri Uluotsa ja mitmete rahvuslikult meelestatud organisatsioonide üleskutsel ja käsul(Eesti Rahvuskomitee korraldus nr.2, 1944 ja J.Uluotsa kõne, Veebruar 1944), olles seega vabadusvõitlus ja need mehed seega vabadusvõitlejad. Meestele kes kandsid oma südames EESTIT mitte natsiideoloogiat, kelle munder võis küll vale olla kuid vastane igal juhul õige, kes said aru et ainult sakslaste poolel võideldes ning nendega koostööd tehes võib Eestile lõpuks paremat tulevikku loota. Meestele kes näitasid oma vastupanuga ,et EV ei taha kuuluda NSVL-i koosseisu ja lasta korduda uuel Nõukogude okupatsioonil,võitlejatele kelle võitluse hinnaga pääses punase terrori eest läände tuhandeid eestlasi kelle poolt hästi organiseeritud pagulaskond tagas Eesti riigi õigusliku järjepidevuse...Ainuüksi „toanurgas” laulmine ilma rahvusvahelise tuntuseta meid vabaks poleks teinud. Mehed kes lähtusid isamaa armastusest ja põhimõttest: „õige asja eest seismine jääb õigeks teoks ka siis kui sellele kaotus järgneb”(tuvastamatu autor) väärivad küll ausammast. Kui meie tuppa on tungimas röövmõrtsukas ja meile ulatatakse äkki selja tagant malakas siis me ei vaata seljataha ega hakka isekeskis pikalt arutlema selleüle kes meile selle malaka andis ja kas on ikka õige see vastu võtta ning sellega sissetungijale vastu kolu anda...Ka need mehed ei juurelnud kaua, nad võtsid selle malaka ja üritasid vastu hakata, et mõlemast röövlist kardetum tagasi lüüa ning kuigi lõppkokkuvõttes järgnes kaotus polnud see vastupanu asjatu, vähemalt üritatigi.
Ükskõik millises sõjas ja millisel poolel langenud sõdurid väärivad mälestamist sest sageli ei ole lihtsõduril, reservväelasel lihtsalt valikuvõimalustki ning ta on kohustatud kasvõi sundkorras oma valitsuse käsku täitma.Nii on ka suures osas II Maailmasõjas võidelnutega. Las siis olgu see pronkssõdur oma kohal ja olgu ta Punaarmees Eesti pinnal langenute mälestuseks, ükskõik, on siis sinna monumendi juurde maetud kurjategijad või mitte aga samas ärgu ka tormatagu kraanaga ööpimeduse varjus teisel poolel võidelnute mälestusmärke ära koristama.
Ja kõige kasulikum oleks üldiselt muidugi see kui asjadest räägitaks nii nagu nad olid...On piisavalt dokumente, arhiivimaterjale ning nendel põhinevaid uurimusi ja raamatuid mis üht või teist sündmust või perioodi kajastavad ja oleks õigem neil ürikutel, raamatutel ja uurimustöödel rääkida lasta, mitte lihtsalt arvata ja tolmu keerutada.