Mõned read Monikast

Eelmise neljapäeva pärastlõunal Eestisse jõudnud lumetorm Monika, mis möllas ka reedel, puudutas mind esialgu vaid niipalju, et vahetpidamata tuli maja eest ja rõdult lund minema kühveldada kuid palju ei jäänud puudu ,et oleksin reede õhtul Eesti kõige suuremas „lumevanglas“, Padaorus, pidanud oma võimed proovile panema. Nimelt edastas kaitseliitlane U sõnumi, et lumetormi tõttu on hädaolukord ja ,10 minuti jooksul tuleks väljasõiduks valmis olla. Ajasingi siis kibekähku talvevormi selga.
U, oligi peagi ukse taga ja sõitsime maleva staapi, kus panime oma nimed kirja ning seejärel ruttasime sõjaväeveokitele ja sõit algas. Teepeal võtsime veel mitmeid vabatahtlikke kaitseliitlasi auto peale - mõni neist oli lummemattunud kõrvalisi külateid läbides üle viie kilomeetri Tallinna-Narva maantee äärde välja sumbanud, et saaks koos meiega hädasolijatele appi tõtata. Edasiliikumine oli suhteliselt vaevaline, jäime nimelt ise paaril korral lumme kinni ning nähtavus oli tuisu tõttu niivõrd halb, et ei võimaldanud mingit arvestatavat edasiliikumiskiirust arendada.
Padaorgu me ei jõudnudki. Olles juba üle poole tee sihtpunktini läbinud, helistati, et pöörake ots ringi, olukord on stabiliseerunud ja lisajõude enam appi ei vajata.
Nii, et siis niipalju sellest lumetuisust. Rohkem ei viitsi sellest siin jahuda sest mul on kõigest sellest millega või kellega seostub sõna lumi juba ammu kõrini – alates 20. novembrist on seda valget ollust siin iga päev taevast alla tulnud, olgu siis tuisuga või tuisuta.